Käisin Tropic Thunder’it vaatamas. Kaks korda.

- Tom Cruise oli end oma saientoloogia mumbo-jumbo, diivanil hüppamiste ja täiesti ühte tüüpi rollidega minu silmis madalamaks kui muru teinud. Patomm Kruusi aktsiad läksid peale seda filmi järsult üles. Ma julgeks kohati ehk isegi väita, et see oli ta elu roll.

Ainuke asi, mis ärritas, oli sulalollus. Selline, mis tuleb kinosaalis sinu taga istuvate teinidebiilikute suust. Ma kujutan ette, et nad ei saanud poolest filmist aru või jõudsid teatud intertekstuaalsed naljad neile tõsise hilinemisega kohale. Tekkis tungev tung ümber pöörata ja neile nalju ja viiteid puust ja punaseks ehitama hakata.