Mmmm…mmmeedia

Tänase Areeni YouTube’i soovitusel, muidugi.

Miks on nii, et kodakondsus- ja migratsiooniamet otsustab selle üle, kas mul on õigus elada? Kui ma tahan kõrvad pea alla panna, kas selleks on eraldi luba vaja?

Tänasele jubedale päevale panid positiivse punkti guugeldavad inimesed. Blogisse on jõutud teiste seas ka järgnevate märksõnadega:

Piirjoontega loomad

Peenis

Töönarkomaania raamatud

Unelmate pulm

Hambad

M: mul on kõrini liislassidest ja vändraavelitest, jõhkrad mõõgad

T: aga mul on hea meel et mu tuttav talle jalaga otsa komistas

M: ja tegelikult on ta vist kerge peetusega, seega käitub meedia temast kirjutades väga ebaeetiliselt

T: mis sa mõõga all mõtleD?

M: no mõõk=kole sepik, kõõm

T: aveli lause oli võsa-petsis nii naljakas kui ütles: ta silmad olid niiiiiiiiiii suuuuuuuuuured, jürgen veber oli vist narkouimas. et silmad suured ja kohe narko all. mul tuttaval neiul on koguaeg silmad no ülimalt suured

M: muidugi tähendab. suured silmad=ilge litter

T: konstantne pauk ?

M: lehmad ja jaanalinnud on kogu aeg kettas

Add to Google Reader

Props to H, again

Ei tea küll, kus Eestimaa pinnal sellist kohta näha saab…

Kadri kirjutas täna just lühidalt mõnest müüdist ja kuna mul oli tööl igav, siis trükkisin ka google-sse “myths” sisse ning sattusin järgnevale tekstile, see lugu pidavat olema pärit suisa 1940. aastatest:

Elas kord mees, kes armastas hullupööra konservube süüa. Tema oa-armastusel oli aga piinlik ja “pulbitsev” varjukülg - teadagi mis, onju. Ühel päeval kohtas mr Uba tütarlast ning armus. Kui oli selgeks saanud, et tegemist on tüdrukuga, kellega võib leivad ühte kappi susata, mõtles mr Uba: “Ta ei abiellu minuga iial, kui ma ubade söömist ja sellega seonduvaid kõhutuulte-sonaate jätkan.” Niisiis tegi mees ülima ohverduse ning loobus ubade söömisest. Peatselt tehti armastus ka seaduslikuks.

Möödusid mõned kuud ning härra oli parajasti teel töölt koju, kui tema auto katki läks. Mees helistas oma abikaasale ning teavitas teda, et jääb hiljaks, kuna peab jala koju kõmpima. Koduteel jalgadega meetreid mõõtes möödus mr Uba väikesest kohvikust, millest voogasid tema ninna oivalised toidulõhnad. Et olla täpne - küpsetatud ubade suurepärane aroom.

Kuna koduni oli veel mitu head miili, otsustas mees, et see on paras maa ebameeldivate kõrvalnähtude “välja kõndimiseks” ning otsustas ubadel hea maitsta lasta. Ta sisenes kohvikusse ning tellis kolm suurt portsu oma lemmikrooga. Terve kodutee jooksul lasi oasõltlane rõõmsalt peeru ning koju jõudes tundis end võrdlemisi kindlana.

Naine tuli uksele vastu ning näis elevil olevat. “Kallis, mul on sulle õhtusöögiks suurepärane üllatus!” ütles ta ning sidus mehe silmad rätiga kinni. Eevatütar juhtis oma kaasa kättpidi söögilaua juurde ning võttis temalt lubaduse mitte piiluda.

Sel hetkel tundis mees, et sooltes käärib üks korralik peer. Täpselt siis, kui abikaasa hakkas mehe silmadelt rätti eemaldama, helises telefon. Proua Uba võttis oma teinepoolelt taaskord piilumisvastase lubaduse ning läks telefonile vastama.

Kui naine oli lahkunud kasutas peerust vaevatu juhust. Ta kallutas end ühele kannikale ning lasi persekelladel kõliseda. Tulemus polnud mitte pelgalt pikk, vaid lisaks ka küps kui mädamuna. Mr Uba tundis, et hingamine muutus raskendatuks ning lehvitas salvrätikuga enda ümber. Ta hakkas end just paremini tundma, kui järgmine prööt end kõhus keerama sättis.

Mees tõstis taas kannikat ning lasi järjekordsel haisutajal ilmavalgust näha. Seekordne üllitis kõlas kui diiselmootori möire ning haises veel hullemini. Et vältida lämbumist, vehkis ta pisut kätega, lootes haisu lahtumist.

Asjalood paistsid just veidi helgemad ja normaalsusesse naasvad, kui taas peeruvajadus end ilmutas. Mis seal’s ikka - raskus taas vasakule kannikale ja pärakule valu! Seekordne lörin oli lausa medalit väärt - aknad värisesid, lauanõud klirisesid ja minuti pärast olid kõik toalilled närbunud.

Mr Uba hoidis üht kõrva koridoris lobiseval naisel, sidet silmadel ning lasi järgneva kümne minuti jooksul mitu head varrega peeru, neist igaüht rohke lehvitamisega hajutades.

Kuuldes telefonikõnet lõppevat (ning ühtlasi iseolemisaja läbi saamist), laotas mees salvräti korralikult põlvedele ning jäi ootusäreva naeratuse saatel oma üllatust ootama. Naine küsis naastes, kas mees oli lubadust murdnud ning silmakatte alt piilumist teostanud. Saades kinnituse, et silmad olid kogu aja kaetud, hüüatas Mrs Uba “SÜRPRIIS!” ning eemaldas mehe silmadelt katte.

Peerukoti õuduseks vaatas talle söögilaua tagant vastu 12 üllatusõhtusöögile kutsutud külalist.

Pilt on kopipeistitud sihukesest kohast

Einoh, tegelikult ka. Ma olen keeletu. Ei tea, mis piitsa ja prääniku abil see tehtud on, aga ossaraisk.

Või variant B - see on jälle vilmitrikk, mütlen, vilmitrikk. Mingi vend tõmbas halli sukaka käe otsa ja joonistav lont missugune.

Aga päriselt - kuidas see võimalik on?

S saatis täna mulle lingi ja luges karmid sõnad peale, et ma jumala eest seda KLAPPIDEGA kuulaksin, muidu pole mõtet. Ma uurisin pikalt maad, kartes, et sealt tuleb mingi röögatus või tuuut, mis mu igaveseks ajaks kuulmisvõimest ilma jätab. Olles saanud kinnituse, et “ei ei, tegelt ka, kuula klappidega, see on übercool”, panin värisevi käsi oma panasoonikud pähe, keerasin heli igaks juhuks (kunagi ei või ju olla kindel, mis on kellegi arusaam naljast) veidi vaiksemaks. Ja see on klappide väljaotsimiseks ja ühendamiseks kuluvat aega väärt. Tõsiselt.