:(

Ma olen tihti mõelnud, et hinges tuksub suur kodumaa-armastus, ma olen Eesti fänn.

Aga Eestis kui riigis, Eesti riigi poliitikutes, valitsevates mõttemustrites ja ühiskondlikus suhtumises olen ma sokikandadeni pettunud. Eriti praegusel kärbete, rumaluste ja hoolimatuse ajal.

See läks hinge

Üks tänastest postsecretitest

Ja sellele saadetud vastus:

you are working, you just aren’t at the right job yet.

Aaria laps sööb arbuusi

Ma ei söö vürtsikaid toite, leivasuppi, sibulat, paprikat, sushit, torti ja kringlit mekin mokaotsast. Andke mulle praekardulast ja hapukoort ning ma olen üks õnnelik väike rassist.

Esimesed vitsad

Trend24 on omadega perse kukkunud, nagu lugeda võib. Ei taha olla väiklane ja vanu negatiivseid asju mäletada, aga mul oli kunagi, ajakirjanikuametit esmakordselt nuusutades, võimalus Vikatiga koos töötada. Ei mäletagi, kas ma käisin siis kümnendas või üheteistkümnendas klassis, aga järgnev lugu näitab, et naiivsusprillid olid PVA-ga ette kleebitud.

Kui asud tööle (kasvõi suvereporter-plönnina) ametis, millest sul tegelikult väga palju aimu pole, on ikka tore, kui mentor kuskilt võtta. Toimetuses töötas toona ka igati vahva ja vinksvonks Vikat, sümpaatne plika. Saime täiesti normaalselt läbi ka, mina esitasin kõik oma idiootsed küsimused temale ja tema kui veidi rohkem staaži omav žurnalist siis vastas neile.

Aga kahjuks ei olnud minu teadvusesse sel hetkel veel jõudnud termin “konkurents”. Mis tähendas, et lobisesin pidevalt oma artiklite ideid välja, arutasime Vikatiga, kuidas võiks üht või teist lugu fokusseerida jne. Ja oi näe - Vikat läks fokusseerimise käigus nii äksi täis, et kirjutas nii mõnedki mu ideed salaja ja kiiresti nihver-nahver lugudeks ära.

Jah jah, tean, homo homini lupus est ja lollidelt munejakanadelt peabki raha käest ära võtma, aga ikkagi jäi torkima. Noort ja lolli niimoodi tillitama. Aga see selleks.

Pilt siit.

Eesti metsade kaitseks võiks ju fläshida küll

Võtsin Punase Hanrahani juurest ühe huvitava idee: Flash mob Eesti metsa kaitseks:

ELU ON IMELINE, KUID KAHJUKS HABRAS!

SEDA, MIS ON SÜNDINUD AASTATUHANDETEGA VÕIB HÄVITADA HETKEGA.

Võta kaasa midagi, millest algab elu - käbi, kastan, tammetõru, kartul.

Koguneme neljapäeval 8. mail kell 17:55 ning seda 13 erinevas linnas.

Kell 18:00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu

alge. Seejärel tõuseme püsti ning läheme oma teed.

TALLINN- Viru Keskuse uste ees (Tammsaare pargi pool)

TARTU- Kaubamaja ees (Vanemuise poolne külg)

PÄRNU- linnavolikogu ees

VILJANDI- Centrumi ees

PÕLVA- park Hansapanga kõrval

RAPLA- maavalitsuse ees

KURESAARE- Kuresaare keskväljak

PAIDES- maavalitsuse ees

HAAPSALUS- Konsumi ees

VÕRUS- linnavalitsuse ees

RAKVERES- keskväljakul

VALGAS- linnavalitsuse ees

NARVAS- Peetri platsil

Viipekeele ABC

Kuna ma olen vokaalselt võimetu teatud ajaks, pean vaikselt hakkama viipekeelt õppima. Kaks ÜLIOLULIST fraasi on selged. Iseasi, kas päris-viiplejad sellest ka aru saavad.

Fraas 1:  “Haned-luiged tulge koju! Ei saa, hunt on ees! Tulge ikka!” (Tõlget palus K)

1. lehvitad kätega, ühe korra õla kõrguselt (”haned”)

2. teine kord piha kõrgusel (”luiged”)

3. viipad kaks korda kutsuvalt (”tulge koju”)

4. tugev pearaputus ja õlakehitus (”ei saa”)

5. näitad hambaid (”hunt”)

6. sirutad labakäe, mis on jo-le-mi astmestikus mi-d tähistavalt rinna kõrgusele tõstetud (”on ees”)

7. lööd käega ja viipad uuesti (”tulge ikka!”).

Fraas 2: “Saame kokku kell 5 piimakombinaadi nurga peal”

1. surud oma käed kokku käepigistuseks (”saame kokku”)

2. parema käe kahe näpuga patsutad vasaku randme ülaküljele (”kell”)

3. tõstad väljasirutatud sõrmedega parema käe üles (”viis”)

4. haarad kahe käega oma rinnapartiist ja loksutad neid korra üles-alla (”piimakombinaadi”)

5. puudutad parema käega vasakut küünarnukki (”nurga peal”)

Nüüd peab ainult ropendama veel õppima ja CV-sse võib viipekeele sisse kirjutada.

MHKPN-TV*

Jeeee, Eesti telemaastikule lisandub uus kanal…mida ma kunagi vaatama ei hakka. “Uus kanal keskendub inimeste vahelistele suhetele, sellepärast on rõhk jutusaadetel ja sarjad ning filmidki on vastavalt valitud.” /—/ Jutusaadetest näeb kanalis maailma talkshowde lipulaeva „Oprah“, samuti kodumaist vestlussaadet „Õhtusöök kahele“ ning ekraanile jõuab ka meeleolukas „Unelmate pulma eri“.“

Esmapilgul tundub tegemist olevat masendavalt üheülbalise programmiga. Oprah? Faking Unelmate Pulm? Suunatud eelkõige naistele? Jah, mööngem, et seebid ja suhtedraamad on olnud traditsiooniliselt naiste vahtimisobjektideks. Võibolla elan ma kott peas ja mängin seal kauneid stsenaariume, kuid mulle tundub, et tänapäeval on selline nüri sihtgrupp kokku kuivamas. Võrdõiguslikkus, töönarkomaania, haridustaseme tõus jne - palju neid roosamannat jõllitavaid mutte ikka peatselt alles jääb? Tegelikult njah, kui nüüd pikemalt mõelda, siis meeleheitel koduperenaisi ja tibielanikke on Eestimaa pinnal roppu kanti.

Kui võrdõiguslikkus ja stereotüübid juba jälle kõne all on, siis illustreerivaks materjaliks üks juhtum eelmisest nädalast. Üks tütarlaps tuli kontrolltööd järele vastama, küsisin ta käest muuhulgas, et milline on tema meelest hetkel Eesti parim teleajakirjanik. Tüdruk mõtles natuke ja vastas, et Elo Mõttus on päris huvitav.

Mina: “Miks? Mis ta huvitavaks teeb?”

Tüdruk: “No, ta on selline elav ja… topib oma nina igale poole. Kuigi jah, ta võiks teha selliseid pehmemaid lugusid…et kui ta neid poliitikalugusid teeb, siis ta ei mõju kuidagi usutavalt. Ta võiks kajastada igasuguseid sündmusi ja neid poliitikaasju võiks kajastada…äää…näiteks…”

Mina: (hoian hinge kinni ja juba tean, mis sealt tuleb) “?”

Tüdruk: “Noh võiks kajastada mõni mees, siis oleks see kuidagi tõsisemaltvõetav või midagi…”

And then all hell broke loose. 15-minutiline lühiülevaade sellest, kuidas meedia on traditsiooniliselt läbi visuaalsete koodide ja määratud rollide naisi alavääristanud ja kuidas sellised stereotüübid tuleks raginaga maha murda. Ma loodan, et sellest midagi tolku ka oli.

* MeeleHeitel KoduPereNaiste TeleVisioon

Kuidas köha mu mölatsölibaati ajas

See talv on möödunud tõve tähe all. Kui seda üldse talveks nimetada saab. Arvatavasti ongi see ligasus-lögasus, nje rõõba nje mjaasa ilm üks haiguskülluse põhjustest. Lisa kaussi stress, ületöötamine, ebaterved eluviisid ja vitamiinide võtmise ebaregulaarsus ning voila! Te olete just saanud hakkama neljakuise haigusekeeksiga.

 

Köha tuli mu ellu aastal 1986, kui astmahakatis tahtis oma küünised mu kerre lüüa. Mõned aastad rabelevat ja ülikiiret kasvamist ja arengut ning härra Inhalaatori Eksisteerimise-Põhjus sai seljatatud. Peale seda nagu keskmisel eestlasel ikka – talvel ehk korra võttis köhima ja nohima, aga vaid nädalaks.

 

Sel talvel aga saabus köha mu argiellu novembri lõpus ning otsustas, et talle meeldib mu organism. Piltlikult öeldes: pani uued kardinad, lõhkus mõned vaheseinad suurema köögi nimel maha ja räntsatas diivanile KöhhTV-d vaatama. Sihuke mugav mees, et ei taha üldse lahkuda. Kopsi akna taga, lase uksepraost taruvaigu- ning Vietnami salvi aure sisse või uputa ta korterit põdrasamblateega – mitte muhvigi pole kasu, vend paneb tümaka kõvemaks ja kutsub sõpru külla (kuulu järgi on mingid retsid Rein Nohu ja Peeter Palavik).

 

Kogu selle jama tulemiks on see, et mul on vähemalt viimased 3 kuud olnud tõsiseid hääleprobleeme. Mis on nüüdseks tipnenud arvatava häälepaelte põletikuga. Paar päeva pole piuksugi suust välja saanud. Ja praktiseerin nüüd mölatsölibaati – kaks nädalat ei tohi rääkida, rääkimata (hah, mida sõnamäng) sosistamisest, mis kurnab hääleaparaati kõige hooramal moel.

 

Pluss.

Pluss.

Oeh, ma ei suuda seda väljagi kirjutada. Ma pean suitsetamise maha jätma.

Hetkel olen sigarettide kogust piiranud.

Ja tõmban enesepettuseks Marlboro mentooli.

 

Aga nende väikeste asjadega peab leppima, sest teine võimalus on loobuda oma praegustest meeldivatest töökohtadest. Viiplev pedagoog, kes saab õpilasi korrale kutsuda nende peale sülitades või agressiivselt nipsutades ja vilistades, ei ole just kuigivõrd tõsiseltvõetav. I can smell the courtcases coming already.

 

Ja andke andeks, aga raadios ei ole mul hääletuna ikka mitte midagi teha, kui me just uudiseid morses edastama ei hakka.  

Viiaipiii

Hahahaha, leia pildilt blogiomanik Peltsebul.

Pilt on meite militaarfotograafidelt

Bitch, we have a problem

Ja muidugi. Väikese hilinemisega, aga siiski. Tegelikult olen ma seda kontserdielamust terve nädal jupp-jupi kaupa seedinud. Sest ma läksin 10. veebruaril Saku Suurhalli väikese kartusega - et äkki ei küündi Helsinkis mõned aastad tagasi saadud eufooriani. Eelkõige kahel põhjusel:

- Munky tuurilt lahkumine

- viimane album oli 50% ulatuses saast

Aga kontsert ise lükkas esimese kahe minutiga kõik kõhklused ja kartused kusagile teise dimensiooni hõljuma ja oma aega ootama.  Ma olen väga tänulik, et mõned mu lemmik-kollektiivid, sh KoRn ikka veel oma vanakooli aegadest pärit austajatele mõtlevad ja ainult uue (niivõrd kuivõrd) plaadi materjali ei promo.

Tegemist oli mu top 3-s kindla koha hõivanud üritusega. Jään hirmuga uut ootama.