Mmmm…mmmeedia

Praegu tundsin, kuidas minust on veel hullem tähenärija saanud. Lugesin Orksi kommuunist mingit teemat, Öölaulupeo kohta, tekst järgnev:

Kes käis seal?

Kuidas tundus?

Minu arust oli see lihtsalt liiga hea. Kõik koos ja laulmas . see oli lihtsalt liiga hea. Kui Kantri uudis tuli tänavatele siis karjuti täiest kõrist ja elati kaasa. Kõik oli Supperhea:)

Rääkige enda muljetest

Ma ei suuda vastata siiralt ja positiivselt postitusele, mis käänab Kanteri Kantriks ja (mu eriline “lemmik”) sõnavärd supper paneb mind vastikusest võbisema. Ja mis mõttes liiga hea, et oleks pidanud kraad sitem olema või?

Ma ei ole kunagi saanud pihta “The birds and the bees”- metafoorile. Täna oli tööl piisavalt igav, et seda vikipeedistada. Ja tulemus:

“The birds and the bees” (sometimes expanded to “the birds, the bees and the butterflies” or “the birds, the bees, the flowers, and the trees”) is an idiomatic expression which refers to courtship and sex. /—/

According to that story the birds are like men and the bees like women: Birds are free to fly wherever they like, but bees are enslaved to a single queen their entire life and their whole life is dedicated to keeping her alive.

Et mehed võivad vabalt mööda ilma ringi litutada ja naised on terveks eluks ikestatud? Ma ei taha enam iial seda väljendit kuulda, raisk.

Ma olen vist liiga tundlik sooküsimustes, aga:

Jäi silma ja kripeldama. Antud lausega on naised justkui lastega võrdsustatud.

Hea vähemalt, et meil on ametinimetusena kasutusel “tuleTÕRJUJA” ja kogu ingliskeelsete riikide nimetamise probleemistik jääb ära. USAs ja GBs oli teadupoolest suur segadus, kuidas poliismänne, faiermänne ja muid -man lõpulisi ameteid võrdõiguslikus maailmas korrektselt nimetada. Fire person on muidugi omaette tase…

Wow. No, I mean, really…WOW. No, REALLY, WOAH. SMH.

Trend24 on omadega perse kukkunud, nagu lugeda võib. Ei taha olla väiklane ja vanu negatiivseid asju mäletada, aga mul oli kunagi, ajakirjanikuametit esmakordselt nuusutades, võimalus Vikatiga koos töötada. Ei mäletagi, kas ma käisin siis kümnendas või üheteistkümnendas klassis, aga järgnev lugu näitab, et naiivsusprillid olid PVA-ga ette kleebitud.

Kui asud tööle (kasvõi suvereporter-plönnina) ametis, millest sul tegelikult väga palju aimu pole, on ikka tore, kui mentor kuskilt võtta. Toimetuses töötas toona ka igati vahva ja vinksvonks Vikat, sümpaatne plika. Saime täiesti normaalselt läbi ka, mina esitasin kõik oma idiootsed küsimused temale ja tema kui veidi rohkem staaži omav žurnalist siis vastas neile.

Aga kahjuks ei olnud minu teadvusesse sel hetkel veel jõudnud termin “konkurents”. Mis tähendas, et lobisesin pidevalt oma artiklite ideid välja, arutasime Vikatiga, kuidas võiks üht või teist lugu fokusseerida jne. Ja oi näe - Vikat läks fokusseerimise käigus nii äksi täis, et kirjutas nii mõnedki mu ideed salaja ja kiiresti nihver-nahver lugudeks ära.

Jah jah, tean, homo homini lupus est ja lollidelt munejakanadelt peabki raha käest ära võtma, aga ikkagi jäi torkima. Noort ja lolli niimoodi tillitama. Aga see selleks.

Pilt siit.

Muidugi on vahva, kui ühiskonna valvekoerad midagi raipehaisulist välja tirivad võimurite saladiilidest, aga iga kord, kui ma näen artiklit, milles viidatakse oma väljaande tublidusele, tahaks ma oksendada.

Ei ole sest patust puhtad ka muud meediakanalid, aga tänane hännatõstemeister on EPL.

Mittetallinlasena mind häirib, kui online-toimetajad kirjutavad täie tõsidusega pealkirjadesse “linn” ja eeldavad, et ainus linn Eestis on Tallinn. “Ah meil siin linnas”-mentaliteet on hurjutamistväärt. Või on EPL nüüdsest vaid Tallinna uudiste edastaja?

Rääkides kuldkala-mokkadest ja muidu persekukkund iluoppidest - ma ei suutnud uskuda, et tegemist on kunagi väga nägusa tegelinskiga, kelle nimi on Lara Flynn Boyle:

Asja juurde: Boingboingi vahendusel sain teada, et järjekordne jõledus on siia maailma sündinud.

“Minu ilus emme” (My Beautiful Mommy) on uus raamat lastele, kelle emad on lasknud endale iluoperatsioone teha. Raamatu autoriks on Michael Salzhauer ja ütleme nüüd kõik kõva häälega, kes ta ametilt on… jah plastiline kirurg. Tema sõnul on raamat suurepäraseks abivahendiks, kui on vaja lapsele selgitada, miks emme noa alla läks.

Raamatu peategelasteks on musklis Supermäni-tüüpi karakter Doktor Michael ja väike tüdruk, kelle emme laseb endale teha kõhu sissetoppimise (tummy tuck), ninatöö (nose job) ja kunstrinnad.

Surepärases teoses selgitab ema oma tütrele enne operatsioonile minemist, et “emme on vanemaks jäänud ja välja veninud ning ei mahu enam oma riietesse.” Operatsioonilt naastes näeb mutt välja nagu plaasterdatud ja sinikatega Barbie nukk.

Ehkki ema selgitab raamatus, miks tal on vaja minna rasvaimule, ei selgita ta rindade suurendamise põhjust (ehkki after-piltidel on emmel humongous tits). Seda tõenäoliselt, kuna 6-aastasel on veidi raske mõista, miks piimanäärmed võimalikult suureks tuleb paisutada.
Elagu! Elagu! Elagu!

Nüüd on loetud päevad, mil alla kümnestele iluoppe massiliselt tegema hakatakse.

Tegelikult ei taha ma sellest rääkida, sest see on ebaeetiline ja idiootlik. Kuulsin H käest, et eile oli Reporteris sellest isegi lõik olnud. Ma ei ole tahtnud seda vaadata, sest ma oletan, et see on jälle kõige jõhkram definitsiooni järgi abitu inimese ärakasutamine (lapsed, vanurid, vaimse puudega inimesed, asotsiaalsete eluviisidega indiviidid, teovõimetud homo sapiens‘id üldiselt. Pluss Vändra-Aveli).

Aga, kamoon Oru Kodu, pakuks siis sellise jaburduse eest väärt tasugi. Kunagi oli USA-s mingi sarnane lugu kasiinoreklaamiga, aga seal oli ikka arvestatavam summa mängus kui “ah-vaatame-võib-olla-saad-paar-prossa-odavamalt-meilt-maja-osta”.