Nüüd Maximas müütilised delikatessid!
O: “Maximas on viilutatud kentaur 599 kr/kg.”
M: “Esi- või tagatükk? A ma ei viitsi niikuinii alla fööniksikoiva või kerberosefilee end poodi vedada. Kuigi tegelt võiks meil maal suitsupaani teha, või mereandidest näiteks marineeritud sireeni.”
O: “Tegelt oli vist mingi Leedu veiseliha jama, aga hinnasildil oli “kentaur”, ai kahju, et fotokat polnd. Mina lepiks lihtsalt ühe Dodo munaga.”
Mul oli raske lapsepõlv
M says: Kule, ma ei saa ikkagi täna kinno minna. Mul on majakoosolek.
K says: Need koosolekud on mu meelest sellised nõmedad alati.
M says: Aga ma lähen sinna niikuinii lakke vahtima
K says: Meil on mingi maja “esimees”. Tahab mingit maajuppi siia maja juurde osta, sest rahval on nagu raha sitaks onju. Mu ema siis küsis koosolekul, et mida sa nahhui teed selle maalapiga. Ja see mees vastab kokutades: “aia…maa”
M says: Haaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
M says: Vingused porknad, nämmnämm
K says: Normaalne. Teinekord, kui meiletuled, siis ära palun mu porgandipeenrasse pargi, eks. Ja kusjuures, ta ostiski selle lapi ära!
K says: Ma lähen istutan talle sinna pelargooniad, nahhui
M says: Ja ma võin need ära süüa. Pelargooniad. Mul on selles suhtes pikk ajalugu. Juba viieaastaselt käisin Paide kalmistul haudadelt pelargooniaid söömas
K says: Mina tegelesin aktiivselt herneste ninna toppimisega sel ajal.
M says: Igale oma
Miks kõik meie jutuajamised lõppevad “nurse-ga”
K says: alltho? altho? all tho? al tho?
K says: kuidas seda kirjutatakse?
M says: although vist
M says: though ka
K says: mine väike elav sõnaraamat
M says: kuhu????
M says: oma uusi kuritegusid sooritama?
K says: mida?
M says: kuhu ma lähen
K says: particulary
M says: mähh
M says: tits!
K says: mida?
K says: hahaha
K says: kuhu sa lähed?
M says: kuhu ma minema pean
K says: ma ei öelnud et sa kuskile minema pead
K says: misassja?
M says: kas ma ei olegi väike elav sõnaraamat?
K says: …kas sõnaraamatud tavaliselt käivad kuskil? peale tööd pubis istumas?
M says: villemis
M says: K says: mine väike elav sõnaraamat
K says: hahaha….MINU
K says: tramaisaa
K says: nurse!!”2
M says: nures
P.S. See nurse nali on pärit Romoe ja Juleiti loost, Tales for the Leet
Hilisõhtused filosoofilised heietused
M says: america’s next top model
M says: i wanna be a moooodel
M says: jacko
K says: hahah, i wana be a oodel
K says: oodel!!
K says: nurse !!23
M says: nures
K says: nures12121
M says: türapänks
M says: ma tahan liha
M says: süüa
M says: tegin endale lihahimu rahustamiseks teed
M says: like that’s gonna help
K says: haha see on nagu…mul on kasvaja….ostsin endale uued ketsipaelad selle raviks
Millest muust kui ikka Öölaulupeost
Pilt on Postimehest, ise unustasin lolli peaga fotoka koju, muidugi.
Kuna mõned inimesed peavad tööd ka tegema, siis jõudsin Öölaulupeo (justnimelt suure tähega) õhtul Tallinna alles kell 8. Mis tähendas loomulikult, et meil oli kiire. Aga ehkki kiire, oli äärmiselt hea meel kohata kursusekaaslasi, kellest mõnda pole näinud juba pea mitu aastat. Kursusekaaslane P võttis sel õhtul endale kellakarjuja ja tagantutsitaja rolli, vähemalt õhtu alguses. Seetõttu pidin oma esialgse plaani kusagil kõhtu meeldivate toitainetega täita, alla neelama. Kõht sellest plaanist täis ei saanud. Küll aitas kaasa Säästukast ostetud pakk sinki ja päts saia, mille ma endale P nõudliku pilgu all kümne minutiga sisse imesin.
Ehkki ostsime ka mitmet sorti alkoholi, mida manuaalselt endale eelnevalt väikestes kogustes sisestada plaanisime, jäi see plaan, nagu ka viisakalt söömise plaan soiku. Kiire oli ju. Ja eriti nagu juua ka ei tahtnud. Mekkisime jooksu pealt vaid pisut Dzunnarit*.
Esialgu olin Öölaulupeo puhul kartnud nii mõndagi, peamiselt seda, kas ikka ilm näitab oma hüvakätt ja kas ikka tuleb kokku respektaabel hulk rahvast. Ilmataat oli muidugi sel õhtul eestlane ja sel hetkel, kui lauluväljaku üles äärde jõudsime, oli selge, et ka leige publikuhuvi hirm oli olnud asjatu. Ma pole küll eriline numbrimutt ja silmamõõt on hullem kui pimedal maamõõtjal, aga ma pakuks, et lõppkokkuvõttes võis inimesi ikka oma 90 000 olla.
Ja tõesti, nagu siin-seal online’s on juba kommenteeritud – nii palju noori oli. Kaineid noori. Kolm tilka 12-step programmi läbija Virgin Marys oli – purjus alaealine noormees, kel isegi riigilipp ümber, kes karjus ebasobival hetkel ja ebasobiva diktsiooniga midagi Kanteri võidust ning kaks tsikki, kes väääääga rumalaid kommentaare jagasid. Aga muidu, nagu öeldakse, kukimuki.
Metsatöll RAMiga oli rusikas silmaauku, nagu ka neile eelnenud autentne rahvalaul. Kaasa laulda küll ei osanud, aga ümiseda ja õõtsuda ikka. Loomulikult moondusin ma järgneva kuue tunni jooksul mitmel korral elusaks aiavoolikuks, sest kui teie näitate mulle, kuidas laulda pea 100 000 inimesega koos hümni ning laule nagu „Koit”, „Palve”, „Mu isamaa on minu arm”, „Ta lendab mesipuu poole” ja „Ei ole üksi ükski maa” ilma nutma hakkamata, siis ma näitan teile ühte vägggga vana lõõtsmoonikuga madrusepoissi. Kõige raske-ilusam oli hetk, kui minu kõrval seisev umbes 40-aastane mees hakkas nutma, tema lauluhääl murdus ja naine kallistas teda. See läks südamesse.
Presidendi kõne oli ilus, aga samas õõvastav. Teatud suurideoloogiate juhtide kõned tulid ajalootundidest meelde, ma ei ole küll taasiseseisvunud Eestis sellist kõnet näinud. P tuletas ülikooliajast meelde, kuidas Marjustin meile rääkis, et ei ole naljaasi sadadele tuhandetele inimestele kõnet pidada. Sellises kõnes on rääkija ja publiku vaheline keemia hoopis teine, pead kõnelema lühidalt ja selgelt, andes rahvale aega ja võimalust vahepeal kaasa elada. Pluss fakt, et massipsühhoos on üks tore, nakkav ja ajutegevust halvav asi. Aga mulle meeldib meie president, ta on sümpaatne. Ja sümpaatne tundus ta olevat ka kõigile kohaletulnuile.
Nipet-näpet möödapanekud programmi venimise ja mõnede laulude valiku koha pealt, aga nagu me ka eile üksteisele meelde tuletasime: „Ei vingu, me oleme ju Öölaulupeol!”
*Mees läheb poodi: „Tere, palun mulle üks gin.”
Müüja: „Kas te mõtlete dzinni?”
Mees: „Pudeli peale on ju selgelt Gin irjutatud, kustotsast ta siis dzinn on? Mis minu nimi siis olema peaks, Dzunnar?”
Telefonikõne
Mina: jou muhvel, kule õhtul jalkat vaatama läheme?
A: nojah, tegelt isegi võib ju
Mina: aga et siis 21 paiku, eks?
A: kule jah, tead ma praegu ei saa hästi räääkida, mul uinutatakse aias sokku
Mina: ???????????!!!1eleven
A: lambist on mingi sokk aeda kooserdama tulnud, mupo üritab teda praegu uinutada
Mina: a ok, ma helistan siis veidi hiljem uuesti
Sajandi parim loogikanäide
M: mul on kõrini liislassidest ja vändraavelitest, jõhkrad mõõgad
T: aga mul on hea meel et mu tuttav talle jalaga otsa komistas
M: ja tegelikult on ta vist kerge peetusega, seega käitub meedia temast kirjutades väga ebaeetiliselt
T: mis sa mõõga all mõtleD?
M: no mõõk=kole sepik, kõõm
T: aveli lause oli võsa-petsis nii naljakas kui ütles: ta silmad olid niiiiiiiiiii suuuuuuuuuured, jürgen veber oli vist narkouimas. et silmad suured ja kohe narko all. mul tuttaval neiul on koguaeg silmad no ülimalt suured
M: muidugi tähendab. suured silmad=ilge litter
T: konstantne pauk ?
M: lehmad ja jaanalinnud on kogu aeg kettas
Kuidas üks koer otsustas meid endale võtta
Eelmise pühapäeva pärastlõunal jalutas mu maakodu olematutest väravatest sisse üks suuremat sorti koer. Milles ei oleks iseenesest mitte midagi imelikku, kui see koer ei oleks otsustanud, et mu maakodu on nüüd tema uus kodu. Lihtsalt tshillis mööda hoovi ringi ja oli ülevoolavalt sõbralik. Kuna tema uhke pikakarvaline saba oli suutnud endale takjate kaasabil poekorvi suuruse takuse moodustise tekitada, siis hakkasime teda kutsuma Sabaks. Aua ei saanud oma raske hännaga korralikult liputadagi ja lõikasime selle tuusti rohke vorsti ja sügamise kaasabil tal lihtsalt küljest ära. Naljakas oli vaadata, kuidas ta algul tasakaalust väljas oli ja seejärel saba nagu lipuvarda püsti ajas ja ise jõle õnnelikuna ringi trampis.
Möödus päev ja kaks ning Saba tundis end tõesti nagu kodus. Ega me pole ka just kivist välja raiutud – koer sai rämedalt palju tähelepanu ja hellitusi, sooja magamispaiga koridoris ja tõeliselt toekat toitu.
Samal ajal ännasin mina koos emaga ümberkaudsetel teedel. Kleepisime külapoodide juurde teatisi, et oleme leidnud sellise ja sellise koera; tülitasime talumajapidamisi, näidates fotokast hulkuri pilti, et ehk on keegi näinud-kuulnud kellegi koeraotsingutest. Positiivset vastust ei tulnud. Saatsime Saba pildi ka varjupaika, kuna loomade kodu juhataja oli mulle öelnud, et Audru vallas otsib üks peremees oma jooksu pistnud neljajalgset sõpra. Kahjuks ei olnud Saba see, keda ta otsis.
Ja nüüd ongi suur dilemma. Pidime esialgse plaani kohaselt minema homme hommikul varjupaika ja Saba ära viima. Aga kuidas sa jätad koera, kellega sa juba sõbruneda oled suutnud, võre taha ja kõnnid lihtsalt minema? Saba on meid juba suht omaks võtnud (mind isegi niipalju, et k*ppis mu jala läbi – jooksuaeg, teadagi). Mission impossible.
Teisalt, suvekodu nimetatakse asja pärast suvekoduks – seda kasutatakse suvel, onju. Vähemalt sellisena, nagu ta praegu on. Talveks kolivad maakad linna tagasi ja suurel koeral pole korteris just kuigi mugav ja lõbus elu. “Mida teha” on mu praegune põhiküsimus.
Saba:
Update: tratratra ikkagi pidime varjupaika pöörduma.
I’m broken.
Update number 2:
MEIL ON NÜÜD KOER. Ema ja isa olid peale varjupaika viimist täiesti löödud ja löristasid nutta. Tulemuseks on Saba uuesti varjupaigast ära toomine ja leppimine üdini rõõmustava faktiga, et meil on nüüd uus pereliige.
Kuidas me Mansonil käisime
Vaatasin vanu pilte ja naersin omaette. Mansonile sõit oli üldse kuidagi sürr – megapohmakas, mida sai ravida vaid fight fire with fire põhimõttel.
Saku Suurhalli juurde jõudes oli terve parkimisplats musti gootikolle täis (mitte, et me ise roosad megabeibed olnuks), kes mu avtomobiili üllatunud ilmel piidlesid. Sest punn oli põhjas ja kõllidest kostis Ehala “Päääääääikesertas, päääääääikesertas, tttaeeeeva tttuline keraaaah…”
Tee peal aga rokkisime vahepeal kvaliteetdisko saatel:
Kaks ajaklast läksid mööda teed. Üks keeras paremale ja teine oli ka mentaalselt haige.
S on tavaliselt väga tervemõistuslik ja võrdlemisi viisakas noormees. Mitte täna:
s says: ma ju paberitega
s says: ( hull )
M says: mis ajast?
s says: no need on need halvad unenäod, ise ka enam aru ei saa millised neist reaalsed on ja millised tegelt ka unenäod, noh
M says: aaaa sul ka nii?
s says: unes ma lendan ka vee all
M says: sa paistsid muidu nii korras poiss olevat
M says: no ma nägin eile unes et amy winehouse ja pete doherty keppisid mul maal sõstrapõõsas ja siis tuli ülevalt mäe pealt ilge hunnik papparazzosid koos bussitäie turistidega neid meie maa peale taga ajama ja ma peksin nii papparazzodel, vanuritel kui lastel vere ninast välja ja viskasin neid oma maa pealt välja
M says: niuksed unenäod?
s says: sul on tunduvalt lõbusamad unenäod
M says: vanureid ei olnud lõbus peksta, kui vanaema (r.i.p) ülevalt aknast pealt vaatas ja liksi jõi samal ajal
s says: aga amyt ja pete’i tahaks ka näha siis
M says: ära taha, it was all bones and crack
s says: hmmmm
s says: cracked bones?
M says: nope
M says: crack as in drugs
Nutune pühapäev, palju õnne meile meie poolt
Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on, nagu orjaks müüa end.
/—/
Tuhat kõuehäälset küsijat
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Vabariigi aastapäev ja laulupeod on mu pisarate eest vastutavatele näärmetele väga kurnavad. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga niipea kui ma näen kasvõi üht kaadrit ükskõik millisest laulupeost, läheb tatt lahti. Poolautomaatselt. Laulupeolt tulles näen välja nagu pelmeen. Ja tänane päev on raske olnud. Vabariigi aastapäeva kontserdi lõpp, kus terve saal laulis “Mu isamaad…” oli ikka totaalne umbrella-ella-ella vajadus. Eriti siis, kui Tõnu Kaljuste dirigeeris orkestri ja kooride asemel publikut.
Nüüd ma piinan end edasi ja vaatan youtube’st Balti ketti. Nuuks.
President laulab “Mu isamaa on minu armu”
Kulinaarsed kinonaudingud
Otsustasime sõpradega ühel kaunil laupäeva õhtul minna kinno ja vaadata kõige nõmedamat filmi, mis hetkel jooksmas oli. Ehk siis Alien vs Predator kahte. Esiteks olime me kõik võrdlemisi pohmeluses eelmisest õhtust, mistõttu kõik järgnev tundus väga sürr.
Kinno saabusime veidi enne seitset, et oleks aega snäkke ja värki veel osta. Astusime ostlemise järel saali ja ohhoo, juba tuled kustus ja film käimas. Hiilisime siis vaikselt eest teise ritta ja toetasime oma tagumendid ebamugavatele kinotoolidele. Natuke sebimist ja seejärel sai silmad ekraanile suunata. Suur oli aga meie üllatus, kui oodatud robot-tulnukate asemel vaatasid meile sealt vastu hoopis väike nunnu tüdruk ja mingi nirgitaoline kõnelev elukas. Aeglaselt, kuid järjekindlalt hakkas meie kõigi teadvusesse jõudma fakt, et ilmselgelt ei ole tegemist tulnukpredaatorite filmiga. Hoopis Kuldne Kompass, laste fantaasiafilm. Üle õla piiludes sai selgeks ka teine tõsiasi – nimelt olime me terve saali peale vist ainsad täiskasvanud, pimedast saalist vaatas vastu umbes nelisada alaealist silma.
Selle peale ohkas R sügavalt ja sosistas: “Kurat, esiteks ma olen seda filmi juba piraatluse korras vaadanud ja teiseks ei ole tegemist filmiga, mida ma kaks korda tahaksin vaadata.” Ja ohkas veelkord.
R’i õnneks on K hea sõber ja aitas ta masendust leevendada, tõmmates võiduka ahhaa!-sosina saatel seljakotist purgi õlut välja. Peale seda soris ta veel veidi oma ranitsas ja küsis siis maailma kõige absurdsema küsimuse. “Aga kuulge, kas keegi sinki tahab?” Jah, SINKI! Ja pakkuski heldekäeliselt ja peanoogutuse saatel viilutatud sea küljetükki.
Ja pee essina. G rääkis ka ühe toreda filmipõhise loo. Olid nemad kunagi mingi sõbranna ja G 87-aastase vanaemaga vaadanud Jääaeg 2-e ja plikad arutasid omavahel, et kes ikka millisele tegelasele eesti keeli häält teeb. Korraga ütles vanaema, natuke aega nende jutuajamist kuulates: “Aaa, neil on inimesed sees jah?”
Noorus on hukas ehk WTF on kasumõmmikud???
T says: ja kuidas sa sellest eesti keeles aru saad, ma hakkan kaotama juba arusaama (see on tüdruku kirjutatud):
T says: “ma saatsin ajaloo õpetaja p*rse 
ja vaatasin terve tunni enda m*nni klassiõde ( jõllitasin 
) ja karjusin talle igast asju”
T says: aa, ma saan nüüd aru, mitte oma m*nni, vaid klassiõde oli m*nn, ahhh krt mul on roostes juba juhe
M says: Misasssja?
M says: ääääääääääääääää
M says: kmmmmmmmmm
M says: karjus igast asju oma klassiõele?
M says: “PII VÕRDUB 3,14!”
M says: “T*RA!”
M says: “ELAGU ELAGU ELAGU!”
M says: “KÜÜLIK NAHHUI!”
M says: “KASUMÕMMIKUD NAHHUI!”
See on poni, aga eesti keeles!!!
T says: shit hits the fan
M says: whut?
T says: saad aru, ma sain öösel ajuataki osaliseks, mängisin oma sabus ja jookis sõpradega ALIAST
T says: eksju, see juba kõlab ebaloogiliselt eksju
T says: aga nüüd palun liitu mänguga korraks, ma tahan et sa saaksid aru, mida ma tundma pidin, praegu on kaart minu käes eksju, mina seletan sulle sõna
M says: nii, seleta. ai äm vith juu
T says: See on poni aga eesti keeles!!
M says: hahahaha
T says: nagu ponist väiksem, aga sama
M says: hobune
M says: kass
T says: ei see on poni eesti keeles noh
M says: poni
M says: eesti keeles
M says: hamster
M says: tool
T says: kuidas sa ei saa aru, poni eesti keeles, nagu hobube, poni ja….
M says: ruun
M says: mära
M says:…?
T says: KÜÜLIK
M says: hahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhaaaaaaaa
M says: KÜÜLIK
T says: einoh, mina surin täna öösel ära. Ja sellise enesekindlusega raiuda, et debiilikud, te ei saa ikka midagi aru
T says: et siis nüüd on mul selge, see on küülik. Kui keegi midagi veel küsib siis ma vähemalt ei paista loll
Kusejutud
Sest ma olen tööajal tegelikult Härra Endel Käma:
M says: a ma tahaks, et keegi hüppaks tordi seest välja ja siis hüpitaks oma rindu – vanavanemate pulma-aastapäev
/—/
H says: teeme alturistide klubi
M says: mul endal juba on, aga see on salaklubi. mina olen president… ja ainus liige
H says: no pliiiiis luba mul joinida, ma ei räägi kellelegi, teen niisama head. Viin anonüümseid rahapakke postkasti ja..
M says: mmmm. 0okei, aga sa pead siis nende rahapakkide aadressiks minu adre panema
H says: mis su aadress siis, paljad_rinnad@vanavanemate_pulma_aastapäev.ee?
M says: ei, paljadrinnad72@vanamajavanaisaaastapaev.net
H says: ma ei ütle kellelegi
/—/
H says: ma võin ka sulle ühe saladuse öelda: Link
M says: see olid sina????
H says: ma olin see noormees jah
M says: seda ma arvasingi – sul oli kogu aeg siuke 87-aastal-sündinud-veiko nägu
peas, i just couldnt put my finger on it
H says: no kuule, mis ma siis siin tartus tegema peaks jah, kõik on läinud
M says: siis jääbki üle vastu võimukandjate ust kusta, muud midagi
H says: ma proovisin juba pikka aega, a need politseinikud, need pole kunagi tööl ju. pidin ikka kesklinna minema
M says: niikuinii käisid ise vastu kulka ust kusemas just, sellepärast sa neile silma jäidki
H says: siis kolmandal katsel nad LÕPUKS nägid
M says: käisid ja kusid vastu lasso baari ust – ei midagi
M says: vastu feenoksi ust- ei midagi
M says: vastu oeconomicumi ust – ei mitäään
M says: ja raekojas siis lõpuks tuli välja
H says: püssirohukeldri ukse ees oli veel teisigi üritajaid
M says: hahaha, oi see vestlus on blogimaterjal.
H says: küsime kulkalt raha, et oma blogi alustada, me ju teeme neile reklaami ka?
M says: kusejutud.blogspot.com, las panevad bänneri üles
H says: hahahahahahaha, kusejutud.
M says: häh, see blogi tegemine on ka (pane nüüd sõnamängu tähele) lumme kusta, tead
Words don’t come easily to… me…
K ütleb: ma olen väga…*sõna mis mulle ei meenu* kui on *sõna mis mulle ei meenu*
K ütleb: väga VASTUVÕTLIK sellistele asjadele
M ütleb: btw, “sweetiepie” on mu personaalsel hinnangul peaaegu sama halva kõlaga sõna nagu “käkk”
M ütleb: but I guess thats just me
K ütleb: “käkk” on ülinaljakas
K ütleb: sa ajasid mu just naarma, tubli laps
M ütleb: “käkk” on õõvastavalt kole sõna
M ütleb: nagu “ÖÖ”
K ütleb: eriti, kui seda purjus peaga mõnele eidele öelda
M ütleb: jah, nii, et tatti pritsib
K ütleb: nu “öö” on rõveduste tipp, mu meelest
M ütleb: või noh, “käkk” on rohkem siuke rögaklimbi-sõna
K ütleb: tegelikult on “kakuke” ka vaga ebasümpaatne
M *mõtleb süvenenult koledatele sõnadele*
M ütleb: “föön” ka
M ütleb: aga “junn” on nunnu kõlaga
K ütleb: nagu ka tool.
M ütleb: ja korsten on hollandlik
K ütleb: keha ka
K ütleb: kui üks inimene kasutaks kõiki neid sõnu uhes lauses, siis ma oksendaksin spontaanselt ta kingade peale
M ütleb: kas see oli väljakutse?
