Mmmm…mmmeedia

Nädalavahetus on möödunud mõttetu surfimise tähe all, mis on iseenesest mind viinud kick-ass meelelahutus-saitideni. Nagu näiteks cracked.com oma erinevate edetabelitega. Üks fragment kontsentreerub Dr. Dre ja Snoop’i persekukkunud sõnaseadmisele:

Lyrics: “Gap teeth in ya mouth so my dick’s gots to fit / With my nuts on ya tonsils”

Dr. Dre followed by Snoop Dogg, “Fuck Wit’ Dre Day”

Here, Dr. Dre and Snoop Dogg decide the best way to voice their displeasure with Eazy-E is to rap about sexually assaulting him. In fact, the song contains countless lines that would be at home at a prison rape orgy (we’ve been to many of these), including “It’s time for the doctor to check your ass,” “Play with my bone, would ya Timmy?” “I’m hollering 187 with my dick in your mouth,” “Luke’s bending over, so Luke’s getting fucked,” and, of course, “Eazy-E can eat a big fat dick.” That’s not even mentioning the above one-two punch of outrage. First, Dr. Dre claims that his dick can fit between Eazy-E’s two front teeth, which is both the least impressive brag about dick size in rap history and proof that Dr. Dre has no idea how fellatio is performed. Next, Snoop drops in to serve notice that his nuts are in fact on Eazy’s tonsils, which would give Snoop the longest scrotum in recorded history. We’re not 100 percent sure why that’s supposed to be impressive.

Grrrreat!!!

Pilt on Postimehest, ise unustasin lolli peaga fotoka koju, muidugi.

Kuna mõned inimesed peavad tööd ka tegema, siis jõudsin Öölaulupeo (justnimelt suure tähega) õhtul Tallinna alles kell 8. Mis tähendas loomulikult, et meil oli kiire. Aga ehkki kiire, oli äärmiselt hea meel kohata kursusekaaslasi, kellest mõnda pole näinud juba pea mitu aastat. Kursusekaaslane P võttis sel õhtul endale kellakarjuja ja tagantutsitaja rolli, vähemalt õhtu alguses. Seetõttu pidin oma esialgse plaani kusagil kõhtu meeldivate toitainetega täita, alla neelama. Kõht sellest plaanist täis ei saanud. Küll aitas kaasa Säästukast ostetud pakk sinki ja päts saia, mille ma endale P nõudliku pilgu all kümne minutiga sisse imesin.

Ehkki ostsime ka mitmet sorti alkoholi, mida manuaalselt endale eelnevalt väikestes kogustes sisestada plaanisime, jäi see plaan, nagu ka viisakalt söömise plaan soiku. Kiire oli ju. Ja eriti nagu juua ka ei tahtnud. Mekkisime jooksu pealt vaid pisut Dzunnarit*.

Esialgu olin Öölaulupeo puhul kartnud nii mõndagi, peamiselt seda, kas ikka ilm näitab oma hüvakätt ja kas ikka tuleb kokku respektaabel hulk rahvast. Ilmataat oli muidugi sel õhtul eestlane ja sel hetkel, kui lauluväljaku üles äärde jõudsime, oli selge, et ka leige publikuhuvi hirm oli olnud asjatu. Ma pole küll eriline numbrimutt ja silmamõõt on hullem kui pimedal maamõõtjal, aga ma pakuks, et lõppkokkuvõttes võis inimesi ikka oma 90 000 olla.

Ja tõesti, nagu siin-seal online’s on juba kommenteeritud - nii palju noori oli. Kaineid noori. Kolm tilka 12-step programmi läbija Virgin Marys oli - purjus alaealine noormees, kel isegi riigilipp ümber, kes karjus ebasobival hetkel ja ebasobiva diktsiooniga midagi Kanteri võidust ning kaks tsikki, kes väääääga rumalaid kommentaare jagasid. Aga muidu, nagu öeldakse, kukimuki.

Metsatöll RAMiga oli rusikas silmaauku, nagu ka neile eelnenud autentne rahvalaul. Kaasa laulda küll ei osanud, aga ümiseda ja õõtsuda ikka. Loomulikult moondusin ma järgneva kuue tunni jooksul mitmel korral elusaks aiavoolikuks, sest kui teie näitate mulle, kuidas laulda pea 100 000 inimesega koos hümni ning laule nagu „Koit”, „Palve”, „Mu isamaa on minu arm”, „Ta lendab mesipuu poole” ja „Ei ole üksi ükski maa” ilma nutma hakkamata, siis ma näitan teile ühte vägggga vana lõõtsmoonikuga madrusepoissi. Kõige raske-ilusam oli hetk, kui minu kõrval seisev umbes 40-aastane mees hakkas nutma, tema lauluhääl murdus ja naine kallistas teda. See läks südamesse.

Presidendi kõne oli ilus, aga samas õõvastav. Teatud suurideoloogiate juhtide kõned tulid ajalootundidest meelde, ma ei ole küll taasiseseisvunud Eestis sellist kõnet näinud. P tuletas ülikooliajast meelde, kuidas Marjustin meile rääkis, et ei ole naljaasi sadadele tuhandetele inimestele kõnet pidada. Sellises kõnes on rääkija ja publiku vaheline keemia hoopis teine, pead kõnelema lühidalt ja selgelt, andes rahvale aega ja võimalust vahepeal kaasa elada. Pluss fakt, et massipsühhoos on üks tore, nakkav ja ajutegevust halvav asi. Aga mulle meeldib meie president, ta on sümpaatne. Ja sümpaatne tundus ta olevat ka kõigile kohaletulnuile.

Nipet-näpet möödapanekud programmi venimise ja mõnede laulude valiku koha pealt, aga nagu me ka eile üksteisele meelde tuletasime: „Ei vingu, me oleme ju Öölaulupeol!”

*Mees läheb poodi: „Tere, palun mulle üks gin.”

Müüja: „Kas te mõtlete dzinni?”

Mees: „Pudeli peale on ju selgelt Gin irjutatud, kustotsast ta siis dzinn on? Mis minu nimi siis olema peaks, Dzunnar?”

Kanal 2 Reporter (mitte korralik transkriptsioon, mälu järgi pigem):

Savisaar, vastates küsimusele, miks ta eile Öölaulupeol ei käinud: “Noh, kuidas ma nüüd ütlengi, uimaseks jäi see üritus.”

Vastulause:

Kaadris eile kokku tulnud 100 000 inimest: “Iiiiisamaaa iiilu hoieldeeeees, VAEEEENLASEEEEE vassstu võideldeeeeees..”

Bäkk tu Ets:

Edgar: “Ja pealegi, omal ajal olin ma ise kõikide nende originaalsündmuste juures. Ma ei usu, et sellist sündmust saab ja on vaja uuesti korraldada.”

Kohe järgneb vastulause:

Ivo Linna: “Jah, võib öelda küll, et emotsioon oli sarnane, sama positiivne üritus oli.”

Ja siis word from mr Savisaar:

Edgar: “Nimetatakse tänast päeva ju rahvasuus ka Edgari päevaks” (pilt ja tekst jätkus, aga siis ma juba hüüdsin suitsetama joostes käriseval häälel “Oh, the audacity!!!” - nagu ühel ilusal Eesti pühal ilusas selges emakeeles ikka).

Ja SEE, mu kallid noored ajakirjanikud, on suurepärane näide sellest, kuidas konstrueeritakse teleuudistes konflikti ja kangelasi-antikangelasi.

UPDATE: ega seltsimees Savisaar AKs ka palju parem polnud. Üle rääkimine, mööda rääkimine, liigagi läbinähtav demagoogia, delegeerimine jne jne.

Ehkki peale Rabarocki, Hard Rock Laagrit ja Slayerit tundus, et ma ei taha enam mitte ühelegi kontserdile ega festivalile minna, oli juba pikalt ette planeeritud enda Soome Ilosaarirockile kohale vedamine, seega pidin neljapäeval jälle oma kompsud kokku pakkima ja reisutee jalge alla võtma.

Reede pärastlõunal töllisime end Helsingi kesklinna, et tellitud festivalibussi peale istuda. Kui bussifirma nimi on Riskiretket, siis on suhteliselt oodatav, et 40 kilomeetrit Helsingist väljas lõhkeb bussil rattakumm. Mida ma aga ei osanud oodata, oli see, et kummiparandaja-mehed tulevad kohale ei rohkem ega vähem kui kolme ja poole tunniga. 3,5 h parkimisplatsil jõllerdamist mõjus muidugi reisikaaslaste alkoholivarudele katastroofiliselt - kui uuesti liikuma pääsesime oli 70% festivalile minejatest totaalselt kännis. Ja et olukord veelgi kaootilisemaks muuta, tegime tõelist tempot ning jõudsime 2 minutit enne alkoholimüügikeelu jõustumist bensiinijaama. Mis tähendas, et alksi rabati valimatult ja suurtes kogustes. Aga see selleks, millal enne festivalile kaine peaga mindud on, eks.

Kell kolm Joensuusse kohale jõudes tahtsid väikesed väsinud silmad juba väga intensiivselt sulguda, seega tundus koolimajutuses kümne euro eest pakutav madrats väga ahvatlev. Mis siis, et magalas leidis peavarju umbes 200 inimest, kes muidugi norskasid, peeretasid, köhisid, saabusid kell 5 ja kukkusid ning sosistasid. Isegi metallraamiga seljakott oli piisavalt pehme, et patja asendada.

Festivalist endast ka, mis silma ja kõrva jäi. Soulilik Tuomo tervitas meid esimesena ning lõi parajalt tsilli meeleolu. Peale mainitud härrat, siirdusime vaatama kollektiivi, tänu kellele ma sinna festile üldse sattusin The Valkyrians‘i. Hoolimata vahelduvalt saastast ilmast, suutsid nad luua tõeliselt päikesepaistelise meeleolu ja rahvas rok…ptüi…skaatas täiega. Ma leidsin endale selle suve automuusika, igatahes.

Tööpäev saab otsa, seega ei jõua hetkel rohkem muljetada, äkki homme jätkan. Kui ma viitsin.

The Valkyriansi stiilinäide on SIIN.

Kuna haiged inimesed tööl ei käi, siis on mul olnud terve päev aega end internetis leiduvate idiootsustega lõbustada. Ja nüüd midagi laulusõnade valdkonnast. Ikka kuuled vahel valesti, nagu mina Rob Thomasega näiteks. Aga oh boy, this is unreal:

Artist: Will Smith
Song: Gettin’ Jiggy Wit It
Real Lyric: Gettin’ Jiggy Wit it
Misheard Lyric: Hit the chicken with it

* aeglaselt tuleva naise kohta on siin vähe pikemalt. Otsene vihje: suits vee peal

UPDATE:

ma lähen ja koolen nüüd naeru kätte, sest nohuga irvitamine loob peas tõelise rõhu ja ma vist plahvatan varsti:

Song: Closer by Nine Inch Nails
Misheard Lyric: I want a duck shaped like a triangle, you give a toaster to Bob
Correct Lyric: I want to fuck you like an animal, you get me closer to God

Ilusasti kirjutatud arvamusartikkel:

Ei olnud Rakvere vapustaval punklaulupeol enam kirutud inimest kui kultuuriminister Laine Jänes. Põhjuseks ta palju tsiteeritud arvamused punklaulupeo sobimatusest meie õitsvasse riiki. /—/

Maailma esimese punklaulupeo korraldajad kogesid korduvalt, et dirigent Jänese dirigeerimisel levitati jänespükslikku suhtumist – kõik, mis kaldub ametlikust kultuuri peajoonest kõrvale, on paha. Peo korraldajad teavad rääkida kuni viimaste hetkedeni käinud kaigaste kodaratesse loopimisest, rahakraanide kinnikeeramisest, osalevate kooride ja koorijuhtide hirmutamisest. Viimati mainitu ei jäänud ka tulemusteta – näiteks Eesti meestelaulu selts distantseerus arusaamatuil põhjustel peost. /—/

President Toomas Hendrik Ilves näitas aga punklaulupeole saabumisega väga selgelt, kelle poolel ta seisab. Sirge joon rahvaga koos oleva presidendi ning vaba mõtlemist-ütlemist ahistavate ametnike vahele on tõmmatud. Huvitav, kas sellest saadi aru ka Tallinna kabinettides?

H saatis selle lingi ammu, aga läks meelest vaadata. Jumal tänatud, lükkasin ajukahjustust vähemalt mõne nädala jagugi edasi. Mul tekkis küsimus: kes on Koger & Partnerid marketing-osakonna juht, või kes veab sisseostetud reklaamiteenust? A monkey?

- alguse gong kõlab täpselt nagu Sizzla või ükskõik kelle teise military riddimi algus

- tiimi sisenemine on sellest maailmast väljas. Persekukkund-gängsta-longe? Talupoja-kaera-jaani-šikk? Tapa-sipelgaid-samm?

- pidevalt off-beat

- kummaline kratsimine kesk olulist teksti, mis muudab mõtte jälgimise suht raskeks

- 1. klassi jumbud tulevad meelde, kes püüdlikult aulas õpilaste ees “v lessuu radiilass joolotška, v lesssuu anaa raslaaaa, zimoi i ljeetom stroinajaa, ziljoonaja bõlaa” loevad

- “me tahame su hinge, millel kõrge hind” …. ummmm, plain ol’ cree-py!!!

- seal, kus neli meest on profiilis ja neiu ütleb püüdlikult, et me õpetame suure ilma saladusi sulle (1:10) - mis temaga lõpus juhtub, kukkus pikali v?

- ja keda nad tulle kupatavad? Kõik uued ehitajad? See on kahtlaselt mingi sekti moodi.

- 1:23 - sõnu pole vaja. Isegi Paula Abdul teeks kõvema koreograafia.

- nii elavalt ei ole võimalik kohvitassiga vehelda. Kui sa just kellelegi põletushaavu tekitada ei soovi. Butafooria, se on vilmitrikk, mütlen teile, vilmitrikk!

- … panite jah kräppi. Aga kriitik on ju lihtne olla.

- “Koger ja partnerid, SURE NÜÜD!”

Vaatasin vanu pilte ja naersin omaette. Mansonile sõit oli üldse kuidagi sürr - megapohmakas, mida sai ravida vaid fight fire with fire põhimõttel.

Saku Suurhalli juurde jõudes oli terve parkimisplats musti gootikolle täis (mitte, et me ise roosad megabeibed olnuks), kes mu avtomobiili üllatunud ilmel piidlesid. Sest punn oli põhjas ja kõllidest kostis Ehala “Päääääääikesertas, päääääääikesertas, tttaeeeeva tttuline keraaaah…”

Tee peal aga rokkisime vahepeal kvaliteetdisko saatel:

WordPress ei salli funnyordie videote lõimimist kahjuks. Minu pühapäeva pärastlõuna on väga mitteaktiivne olnud, erinevalt Jon Lajoiest