Luuleline neljaba
Hommikusel blogitiirul (jah, ma käin enne blogides, kui lehtede online-versioonides) sattusin loomulikult Leheneegri poolt viidatud luulelembelistele kodanikele. Kus nii kaebekiri-avaldus kui ka vastus sellele kaunilt riimi sätitud olid.
Tavaliselt juhtub naeratama panevate infokildudega ikka sedasi, et tekib tugev sisemine tung neid ka meie auditooriumiga jagada. Igatahes, kui olin selle kaheosalise oopuse eetris maha lugenud ning speak‘i lõppedes mikrid maha tõmbasin, helises stuudiotelefon. Helistas agar naiskuulaja, kes mulle kohe vurinal telefonitorru ise meisterdatud raadiojaama-teemalise luuletuse maha luges. Tegi südame kohe soojaks. Ilu sünnitab ilu. Head asjad loovad uusi häid asju. Meeldivad emotsioonid tõmbavad ligi teisi samasuguseid (tra, ma kõlan nagu The Secret‘i reklaamtekst, okou. Köhhhorseshitköhh!).
Kahju ainult, et sel rohujuuretasandi sulesepal e-mailimise võimalust ei olnud. Palusin tal igatahes kasvõi kellegi tuttava käest abi küsida ja selle armsa teose meie poole saata. Saab seina peale panna.
Päev oli tehtud igatahes.
Suck on that, Lassie!
Isegi man-bitch Simon Cowell on vaimustuses tantsivast koerast Gin’ist:
Ma ei või, lisaks isamaalistele lauludele löövad ka tantsivad koerad mul kraanid lahti. Eriline wuss.
Kuidas üks koer otsustas meid endale võtta
Eelmise pühapäeva pärastlõunal jalutas mu maakodu olematutest väravatest sisse üks suuremat sorti koer. Milles ei oleks iseenesest mitte midagi imelikku, kui see koer ei oleks otsustanud, et mu maakodu on nüüd tema uus kodu. Lihtsalt tshillis mööda hoovi ringi ja oli ülevoolavalt sõbralik. Kuna tema uhke pikakarvaline saba oli suutnud endale takjate kaasabil poekorvi suuruse takuse moodustise tekitada, siis hakkasime teda kutsuma Sabaks. Aua ei saanud oma raske hännaga korralikult liputadagi ja lõikasime selle tuusti rohke vorsti ja sügamise kaasabil tal lihtsalt küljest ära. Naljakas oli vaadata, kuidas ta algul tasakaalust väljas oli ja seejärel saba nagu lipuvarda püsti ajas ja ise jõle õnnelikuna ringi trampis.
Möödus päev ja kaks ning Saba tundis end tõesti nagu kodus. Ega me pole ka just kivist välja raiutud – koer sai rämedalt palju tähelepanu ja hellitusi, sooja magamispaiga koridoris ja tõeliselt toekat toitu.
Samal ajal ännasin mina koos emaga ümberkaudsetel teedel. Kleepisime külapoodide juurde teatisi, et oleme leidnud sellise ja sellise koera; tülitasime talumajapidamisi, näidates fotokast hulkuri pilti, et ehk on keegi näinud-kuulnud kellegi koeraotsingutest. Positiivset vastust ei tulnud. Saatsime Saba pildi ka varjupaika, kuna loomade kodu juhataja oli mulle öelnud, et Audru vallas otsib üks peremees oma jooksu pistnud neljajalgset sõpra. Kahjuks ei olnud Saba see, keda ta otsis.
Ja nüüd ongi suur dilemma. Pidime esialgse plaani kohaselt minema homme hommikul varjupaika ja Saba ära viima. Aga kuidas sa jätad koera, kellega sa juba sõbruneda oled suutnud, võre taha ja kõnnid lihtsalt minema? Saba on meid juba suht omaks võtnud (mind isegi niipalju, et k*ppis mu jala läbi – jooksuaeg, teadagi). Mission impossible.
Teisalt, suvekodu nimetatakse asja pärast suvekoduks – seda kasutatakse suvel, onju. Vähemalt sellisena, nagu ta praegu on. Talveks kolivad maakad linna tagasi ja suurel koeral pole korteris just kuigi mugav ja lõbus elu. “Mida teha” on mu praegune põhiküsimus.
Saba:
Update: tratratra ikkagi pidime varjupaika pöörduma.
I’m broken.
Update number 2:
MEIL ON NÜÜD KOER. Ema ja isa olid peale varjupaika viimist täiesti löödud ja löristasid nutta. Tulemuseks on Saba uuesti varjupaigast ära toomine ja leppimine üdini rõõmustava faktiga, et meil on nüüd uus pereliige.
BigDog on täitsa koera moodi
See video hirmutas mu kõigepealt totaalselt ära (nii mõnigi õudusfilmi flashback) ja siis tekitas vaimustust. BigDog’i nimeline robot, kes mis liigub hämmastavalt elutruult. Isegi nii elutruult, et mul hakkas sellest jurakast kahju, kui ta video esimeses pooles jalaga saab, demonstreerimaks tema võimet tasakaalu säilitada. Ära löö robotit!
Kassi Veterinaarklõun
Niisiis, ma olen kassivalves onju. Täna hommikul ärkasin selle peale, et pussy mjäugus mu peale ja oli üldse kuidagi hüperaktiivne. Pesin hambad ära ja suutsin enam vähem üles ärgata ning märkasin alles siis, et kiisumiisul on miskine pikk nöör persest väljas. Ma kahtlustasin esimese hooga paelussi, kuid lähemal vaatlusel selgus, et kittycat on öösel pakkimisnööri söönud.
Ma ei tea, mis kogustes, aga mina sain sealt tagantpoolt ühe tõmbega umbes pool meetrit kätte. Kass kräunus ja jooksis mu eest suurel kiirusel muidugi ära. Mis iseenesest operatsioonile “Tõmba tagumikust x meetrit nööri välja” oluliselt kaasa aitas.
Elagu kassid!
Tõelised mõmmibeebid
Midagi nunnut ka vahepeale (foto Pärnu Postimehest). Eriline tähelepanu pisikesele käpale. Nüüd on siis teada, mis on kasumõmmikud.
“Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles, et ühekuused karupojad on nii väikesed, et nende jalad ei kanna veel. Seepärast ei oska nad mürada ega karutempe teha, nende päev kulub ainult söömisele ja magamisele.
Selleks et metsloomad inimestega ära ei harjuks, ei räägi Kübar nende kuuldes ega kõneta neid, vaid ainult toidab neid ja vahetab küljealuse kuivaks. Ainsaks toiduks on mõmmidel praegu ainult piimasegu.
Eelmise nädala lõpus põgenes kolmikute ema jahikärast häirituna koopast ja jättis oma abitud pojad üksinda pessa.” (PFM)
Ja läheb lahti…
“Tähelepanelikud naabrid tabasid antiigivargad teolt. Pildil olev koer ei ole juhtunuga seotud. Foto: Toomas Huik”
leave a comment