Mmmm…mmmeedia

Põhjus inimeste vihkamiseks

Posted in Loomad by peltsebul on 21. Jun 2007

Käime koos A-ga juba mõned head kuud igal nädalal kodutute loomade varjupagas. Ei, me ei käi niisama aia taga töllerdamas, vaid paneme ikka käed külge ka, niipalju kui oskame ja saame. Koertega rääkimas, jalutamas ja jooksmas, kutsikatega mängimas ja neid hellitamas, teeme nipet-näpet heakorratöid. Varjupaik on minu arvates selline koht, mida esmakordselt külastades võtab igal südamega inimesel veevärgi tööle, aga kui hakkad seal regulaarselt käima, pakub see väheste pisarate kõrval rohkelt rõõmu ja naeratusi.

Selles konkreetses varjupaigas on pidevalt sees umbes 10-15 koera. Mõned, kelle nunnumeetri näit on kõrgem, leiavad endale uue kodu kiiremini, vanad ja räsitud koerad peatuvad varjupaigas kuid ja kuid. Praegugi on varjupaigas sees üks väga soliidses eas hundi olemisega vanahärra Karri, keda mitte keegi ei taha, sest ta on liiga suur ja liiga vana. Aga välise karuse kesta sees on üks äärmiselt truu ja heatahtlik seniilistuv armastusepomm. Selles on midagi kahetisi tundeid äratavat, kui takune traatja karvaga vanurkoer paneb sulle oma niiske nina pihku ja vaatab sind suuril silmil, justkui püüdes mäletada, ehk olid sina tema peremees. Nuuks.
Varjupaik püüab hoolimata LV ettekirjutustest vältida elujõuliste koerte magama panemist. Ptüi, mis kuradi magama panemist, see on lihtsalt surmamise ilustatud verbaalne väljend. Surmamist. Tegelikult peaks mürgisüsti saama kõik koerad, kelle vastu peremees ega potentsiaalsed uued omanikud pole kahe nädala jooksul huvi üles näidanud. Õnneks on varjupaiga juhataja mees, kellel on süda õiges kohas ja varjupaigas on praegugi koeri, kes seal juba mitmeid kuid. Vahel läheb õnneks – nädalapäevad tagasi leidis endale kodu noor labradoritaoline sõber, kes eelnevalt veetis varjupaiga puuris üle kahe kuu. Mõelda vaid, ettekirjutusi järgides oleks selle koera elupäevad juba ammu loetud.Pika sissejuhatuse jätkuks – üldiselt näen ma varjupaika positiivsetes toonides ja enam kergelt nutma ei hakka. Aga eile öösel, enne magama jäämist, lõi korraks kraanid lahti. Käisime eile jälle hüljatutega jalutamas. Varjupaigas oli koha leidnud uus koer – vasikamõõtu musta läikiva karva ja hooldatud välimusega dogi, kelle kaelas isegi bling-bling kaelakett. Minu esimene mõte oli, et see on 100% kellegi armastatud kaaslane, kellele omanik peatselt järgi tuleb. Juhataja rääkis aga minu jaoks täiesti arusaamatu ja agressiivsuslainet esile kutsuva loo. Dogi oli varjupaika toodud omaniku enda poolt.
Elasid mees ja naine koos, võtsid neli aastat tagasi endale dogikutsika – ninnunännu juhhaidii ja elu on faking pojeng. Neli aastat hiljem läks abielu lõhki, naine jäi Tallinna, mees tuli Pärnusse elama. Aga väikeses Pärnu üürikorteris on raske suurt koera pidada. Mis on järgmine loogiline käik? Jah, OMA koer, kellega sa oled neli aastat koos elanud, varjupaika tuua. KES, T*RA, NIIMOODI TEEB??? Kas lahutavad lapsevanemad saavad oma lapsed lastekodusse viia, “sest, oi näe, mu praegune üüripind on liiga väike”?
Kujutle vaimusilmas – ärkavad mees ja koer hommikul üles. Dogi hüppab rõõmsalt väikeses korteris ringi, mees toidab teda, nad käivad hommikusel jalutuskäigul. Koer võis isegi märgata, et peremees on kuidagi imelik – kurb, ohkab ja vaatab teda süüdlaslikel silmil. Aga nojah, mis seal´s ikka, inimesed ongi ju imelikud. Peale jalutuskäiku saab koer veel suurema rõõmulaine osaliseks – tundub, et läheb autosõiduks! Koertele ju teadupoolest on autosõit igati mokkamööda. Rõnn-rõnn. Siis lähevad mees ja koer kõrvuti mingisugusesse räämas kohta, kus on palju teisi koeri. Puurides. “Nännännäääää, mina olen vabaduses ja oma peremehega, nännäännääää!” Ja siis tuleb oma peremees, paneb nännännääätava dogi kitsukesse puuri ja kõnnib ise lihtsalt auto juurde ja sõidab minema. Koer jälgib oma suurte niiskete silmadega autot viimase nähtava punktini ja ei saa aru, mis toimub. “Okei, okei, ju tal on siis asjaajamisi, tuleb varsti tagasi.” Aga peremehe asjaajamised kestavad päevi, varsti juba kuid. Ja dogi ootab. Ja ootab. Ja jääbki oma liiga väikeses traatpuuris ootama, muutudes iga päevaga apaatsemaks.
I really do hope karma is a bitch…
http://parnu.varjupaik.ee/
Tagged with: ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: