Mmmm…mmmeedia

Blast from the past

Posted in Peltsebul ise by peltsebul on 30. Oct 2007

Kuna mu läptop ütles mingi hetk üles ja pidin suurpuhastuse oma failides tegema, siis jäi mulle silma iidamast-aadamast üleskirjutatud unenägu:

“Mõned ööd tagasi nägin ma eriti imelikku und. Ma ei tea, mille kuradiga see seoses oli, aga tundub, et paras segapundar reaalses elus toimuvast ja alateadvusest.

Ma elasin sügaval metsa sees, selline ehtne vanaeesti talu, keset laant, kuhu pärismaailmast ükski heli ei kostu. Ümberringi möllas kärk pakane. Möllas on tegelikult vale sõna, sest kõik oli haudvaikne. Midagi ei möllanud. Ümbritses ja krõbistas.

Öösiti käisin ma oma pisikest kassipoega jalutamas. Majast suhteliselt kaugel. Kaugel sellepärast, et meil oli oma väike rituaal – käisime jalutamas mingisuguse kummalise basseini juures. Bassein ise oli nagu Florida kuurortipamfletist välja lõigatud. Helesinine ja eredate tuledega valgustatud. Sügavmustas öös lõi see kummalise ja kummitusliku vaatepildi. Keset musti, aga samas lume tõttu valgeid metsi, seisab lihtsalt mingi kuum, aurav türkiissinine bassein.

Kui me seal kahekesi kassiga ringi patseerisime, tormasid teatud intervallidega metsast välja rebased, metskoerad ja muud elajad, meid mitte millekski pidades. Kõigil loomadel oli silmis vaid oma eesmärki nägev tuhm pilk ja jalad viisid jääpurikatega kaetud kehasid vaid selle eesmärgi poole. Eesmärgiks muidugi aurav ja mingisugust kummalist hingust eritav bassein.

Loomad tulid ühekaupa, jooksid basseini ääreni, sukeldusid – läbi vee võis näha, kuidas rasked jääpurikad sulasid ning karv muutus vees vetikalikult voogavaks. Vee all oli igal oma väike orv, kui seda nii nimetada saab. Sooja otsides ei olnud neil vajadust hapniku järgi. Olnud oma viis või kümme minutit vee all soojas, tõusid loomad uuesti veepinnale ja ühe ämblikmeheliku hüppega olid nad juba jälle metsas, kus iganes see ka siis ei olnud.

Järsku märkasin ma, et mingi kummaline olend tõuseb, jalad ees, pinna poole. Praegu kõlab see naeruväärselt, aga sel hetkel oli see midagi maagilist. Olevus oli poolenisti inimene ja poolenisti põder, võimsad sarved peas. Pinnale tõusis ta jalad ees. Mäletan, et ma mõtlesin unenäos, et kuidas ta niimoodi ja nii kaua saab tõusta, kui järsku mõistsin, et ta polnud kunagi vees olnudki, vaid tõusis pinnale hoopis õhus, ning pind oli sel hetkel midagi väga kõrgel asetsevat. Veega ajasin ma asja sassi, kuna olendi karv voogas niisamuti nagu see vee all teinud oleks.

Ja ainus mõte, mis mu peas trummeldas, oli: “sa ei tohi kartma hakata, sa pead lõpuni siin olema”. Järsku loom kahanes väikeseks täpikeseks ning siis kaduks sootuks, et kohe ilutulestikuna igasse ilmakaarde pikki tulejugasid pursata. Tulejoad muutusid kullatolmuks, mis suure ja sooja pilvena minust üle uhtus. Siis jõudis unes minuni arusaam, et see ONGI jõuluime. (Jälle praegu eriti naljakas mõelda, pole ma ju eriline jõulufänn)

Siinkohal ärkasin ma korraks üles ja maandusin realsusesse enneolematult hea tundega. Arvan, et selle pärast ma üles ärkasingi, et mul oli lihtsalt nii soe ja meeldiv ja võitmatu tunne. Nagu oleks liivatorm üle uhtunud, ainult et liiva asemel sisaldas see torm headuse terakesi.

Ja niisama kiiresti oli kõik möödas ja ma nägin ennast kõrvalt, üleni kullasäralise ja hõõguvana. Sel hetkel teadsin, et olen elu lõpuni õnnega koos, sest mina olen ainus, kellele on jõuluime end ilmutanud. Sel polnud midagi pistmist kristlike ilmutustega, mida inimesed on läbi aegade väitnud end nägevat olnud.

Korraks käis mu peast läbi mõte, et kas tõesti ongi jumal poolpõder??? Ikka veel selles fantastilises enesetundes kümmeldes hakkasin ma samme talu poole tagasi seadma, kui järsku kuulsin justkui lähenevat vihmasabinat ning lisasin sammu. Sain küll aru, et väljas on umbes miinus 30 kraadi ja vihm on võimatu, kuid ikkagi mõtlesin, et kurat, miks ma vihmavarju kaasa ei võtnud.

Ja siis sain aru, et see, mis taevast alla sadas oli liiga klompjas ja raske, et olla vihm. Vaatasin enda ümber maha, saamaks aru, mida need rasked potsatused ja lirtsatused tähendavad ning mõistsin, et taevast sajab kärnkonni.

Edasi läks kõik liiga kaootiliseks, et seda adekvaatselt mäletada ja kirjutada. Mis ma siis sellest kõigest välja pean lugema, et peale head järgneb alati halb või?”

Tagged with: ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: