Evil Seal
Ma tunnen end täna täpselt nagu see hüljes.
Kuidas Viisitamm ja meedia jälle tülli läksid
See on paari aasta jooksul juba teine kord, kui Viisitamm meedia peale pahandab ja lasteaeda mängima hakkab.
Suhtekorralduslikult väga loll samm herr Viisimummu poolt.
Tõehetk
Täna siis Kanal 2 uue hooaja ühe avapauguna Võrno juhitud “Tõehetk”. Voi perkele.
pilt siit.
Ma ei saa aru inimestest, kes sinna lähevad. Kas on tõesti mõnel inimesel rahavajadus nõnna suur, et rahva ja pere ette oma luukeresid un-kapistama minna tundub hea mõte? Maisaaaaruuuuh. Kohe valus oli vaadata, eriti kui tüüp pidi tunnistama, et ta on leppinud mõttega, et tema kaasa petab teda. Lausa südantlõhestav. Pluss, see ei ole enam sinu enda margi maha tegemine, sa tõmbad ka oma lähedastele teatud küsimustega vee peale. Esimese osaleja (oli ta Gabriel?) kaasa Viktoria (?) tembeldati ju auditooriumi ees litsakaks üleaisalööjaks. Miks pesta oma sitaseid trussikuid ja higiseid maikasid näljaste ning tihtipeale ka parastavate televaatajate silmade ees? Katarsiseotsingud? Get a shrink.
Raha ike on ikka üks kohutav asi.
Maa tuleb täita ohtlike jäätmetega
Päeva positiivne pressiteade. Juhhuuuu!:
Ragn-Sells kattis kogu Mandri-Eesti ohtlike jäätmete vaheladudega
Eesti juhtiv jäätmekäitlusettevõte Ragn-Sells AS avas Pärnumaal ohtlike jäätmete käitlemise vahelao, mis on Eestis arvult üheksas. Nüüdsest saab Ragn-Sells ohtlikke jäätmeid klientidelt vastu võtta, ladustada ja käidelda üle terve Mandri-Eesti. /—/
Loomapiinajad ahju ajada, raisk!
Siinkohal ma paneks välja vaprusemedali, 117 krooni (see on kõik, mis mu pangaarvel hetkel on) ja kasti õlut sellele, kes Tihemetsa värdja loomapiinajaga midagi koledat ja valusat teeb.
Kuradi t*** raisk, nahhui, faking vangi panna, üles puua, põlved sisse peksta, raisk.
Tema otsib kodu ja kannatliku meelega head peremeest.
Ma ei või, see on nii jube.
*nutab jõuetust raevust*
Perifeerlase vaatenurk
Mittetallinlasena mind häirib, kui online-toimetajad kirjutavad täie tõsidusega pealkirjadesse “linn” ja eeldavad, et ainus linn Eestis on Tallinn. “Ah meil siin linnas”-mentaliteet on hurjutamistväärt. Või on EPL nüüdsest vaid Tallinna uudiste edastaja?
“Miks emme suu nagu kuldkalal on?”
Rääkides kuldkala-mokkadest ja muidu persekukkund iluoppidest – ma ei suutnud uskuda, et tegemist on kunagi väga nägusa tegelinskiga, kelle nimi on Lara Flynn Boyle:
Asja juurde: Boingboingi vahendusel sain teada, et järjekordne jõledus on siia maailma sündinud.
“Minu ilus emme” (My Beautiful Mommy) on uus raamat lastele, kelle emad on lasknud endale iluoperatsioone teha. Raamatu autoriks on Michael Salzhauer ja ütleme nüüd kõik kõva häälega, kes ta ametilt on… jah plastiline kirurg. Tema sõnul on raamat suurepäraseks abivahendiks, kui on vaja lapsele selgitada, miks emme noa alla läks.
Raamatu peategelasteks on musklis Supermäni-tüüpi karakter Doktor Michael ja väike tüdruk, kelle emme laseb endale teha kõhu sissetoppimise (tummy tuck), ninatöö (nose job) ja kunstrinnad.
Surepärases teoses selgitab ema oma tütrele enne operatsioonile minemist, et “emme on vanemaks jäänud ja välja veninud ning ei mahu enam oma riietesse.” Operatsioonilt naastes näeb mutt välja nagu plaasterdatud ja sinikatega Barbie nukk.
Ehkki ema selgitab raamatus, miks tal on vaja minna rasvaimule, ei selgita ta rindade suurendamise põhjust (ehkki after-piltidel on emmel humongous tits). Seda tõenäoliselt, kuna 6-aastasel on veidi raske mõista, miks piimanäärmed võimalikult suureks tuleb paisutada.
Elagu! Elagu! Elagu!
Nüüd on loetud päevad, mil alla kümnestele iluoppe massiliselt tegema hakatakse.
Kuidas me Mansonil käisime
Vaatasin vanu pilte ja naersin omaette. Mansonile sõit oli üldse kuidagi sürr – megapohmakas, mida sai ravida vaid fight fire with fire põhimõttel.
Saku Suurhalli juurde jõudes oli terve parkimisplats musti gootikolle täis (mitte, et me ise roosad megabeibed olnuks), kes mu avtomobiili üllatunud ilmel piidlesid. Sest punn oli põhjas ja kõllidest kostis Ehala “Päääääääikesertas, päääääääikesertas, tttaeeeeva tttuline keraaaah…”
Tee peal aga rokkisime vahepeal kvaliteetdisko saatel:
Reporter ja Seitsmesed uudised imevad
Pole paar päeva Eesti teleuudiseid vaadanud ja ma ei tea, kas asi on selles puhkepausis või on täna nõme päev, aga ma ei suuda lihtsalt enam midagi peale AK vaadata. Ja olgem ausad, Reporteri ja Seitsmeste uudiste mõjuväljas on kordades rohkem inimesi. Kellega täiesti nahhaalselt manipuleeritakse.
Reporter.
“Varsti on meie telemaastik jälle rikkam, alustab (sisesta ülistav omadussõna) Kanal 11, mis edastab (sisesta ülistav omadussõna) filme, (sisesta ülistav omadussõna) talk-show‘sid ning (sisesta ülistav omadussõna) omasaateid.” Või midagi selles liinis. Ma panin end saatejuhi kingadesse (natuke suured olid) ning püüdsin ette kujutada, kuidas mina seda uudist sisse juhatanud oleks. No ei väändu mu huuled nii mastaapseks oma saba kergitamiseks. Mingi ajakirjanduseetika uss on mind liigselt purenud vist. Igatahes, miks mulle see “uudislõik” ei meeldinud – keskmine (ja ma mõtlen selle all lolli, vabandage mu kõrkust) televaataja, ei suuda eristada tõeliseid uudiseid ja lihtlabaseid reklaame. Jah, ma saan aru, et oma tütarkanal ja blaa blaaa, aga ekskjuus mii, uudistesaates selline “uudis”? Hahaa, aga tegemist on ju uudisteMAGASINIGA! Ja sinna ongi koer maetud.
Reporter kutsub inimestes (ja siin ma mõtlen jälle lolli televaatajat) esile tugevaid emotsioone. Neutraalsuse hinnaga. Ja lolli televaataja all mõtlen seekord ennast. Uudislõik, mis rääkis sellest, kuidas Juri Žuravljov, kes möllas aprillisündmustes mitme mehe eest, sai täna tingimisi karistuse, kutsus minus esile tõelise adrenaliinitulva – seisab mees kaamera ees, lai naeratus värdjamollil ja kõneleb sellest, kuidas tema ei ole süüdi ja tegemist on poliitilise farsiga. Laamendavast endast on olemas solid videomaterjal. Olles poliitiliselt korrektne, fuck that, kuradi tibla raisk. Häbiks vene rahvusele. Näed, ja korraks imetigi mind reporter-reaalsusesse, kus kõik venelased on karikatuursed kurjamid. Hoolimata sellest, et mõned minutid enne näitas, kuidas Marju Lauristin kutsus eestlasi üles end rahvussuhete puhul kõrvalt kriitilise pilguga hindama.
Vahetasin siinkohal kanalit. Seitsmeste uudiste lõpule sain pihta. Ja sealt tuli…Tähetund.
Somebody, please, shoot me at seven o’clock.
MHKPN-TV*
Jeeee, Eesti telemaastikule lisandub uus kanal…mida ma kunagi vaatama ei hakka. “Uus kanal keskendub inimeste vahelistele suhetele, sellepärast on rõhk jutusaadetel ja sarjad ning filmidki on vastavalt valitud.” /—/ Jutusaadetest näeb kanalis maailma talkshowde lipulaeva „Oprah“, samuti kodumaist vestlussaadet „Õhtusöök kahele“ ning ekraanile jõuab ka meeleolukas „Unelmate pulma eri“.”
Esmapilgul tundub tegemist olevat masendavalt üheülbalise programmiga. Oprah? Faking Unelmate Pulm? Suunatud eelkõige naistele? Jah, mööngem, et seebid ja suhtedraamad on olnud traditsiooniliselt naiste vahtimisobjektideks. Võibolla elan ma kott peas ja mängin seal kauneid stsenaariume, kuid mulle tundub, et tänapäeval on selline nüri sihtgrupp kokku kuivamas. Võrdõiguslikkus, töönarkomaania, haridustaseme tõus jne – palju neid roosamannat jõllitavaid mutte ikka peatselt alles jääb? Tegelikult njah, kui nüüd pikemalt mõelda, siis meeleheitel koduperenaisi ja tibielanikke on Eestimaa pinnal roppu kanti.
Kui võrdõiguslikkus ja stereotüübid juba jälle kõne all on, siis illustreerivaks materjaliks üks juhtum eelmisest nädalast. Üks tütarlaps tuli kontrolltööd järele vastama, küsisin ta käest muuhulgas, et milline on tema meelest hetkel Eesti parim teleajakirjanik. Tüdruk mõtles natuke ja vastas, et Elo Mõttus on päris huvitav.
Mina: “Miks? Mis ta huvitavaks teeb?”
Tüdruk: “No, ta on selline elav ja… topib oma nina igale poole. Kuigi jah, ta võiks teha selliseid pehmemaid lugusid…et kui ta neid poliitikalugusid teeb, siis ta ei mõju kuidagi usutavalt. Ta võiks kajastada igasuguseid sündmusi ja neid poliitikaasju võiks kajastada…äää…näiteks…”
Mina: (hoian hinge kinni ja juba tean, mis sealt tuleb) “?”
Tüdruk: “Noh võiks kajastada mõni mees, siis oleks see kuidagi tõsisemaltvõetav või midagi…”
And then all hell broke loose. 15-minutiline lühiülevaade sellest, kuidas meedia on traditsiooniliselt läbi visuaalsete koodide ja määratud rollide naisi alavääristanud ja kuidas sellised stereotüübid tuleks raginaga maha murda. Ma loodan, et sellest midagi tolku ka oli.
* MeeleHeitel KoduPereNaiste TeleVisioon
Kaitstud: Ei meeldi kahjurõõmutsevad antipohmarid
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Cutting is not cool
Ma just mõtlesin siin nädal tagasi, et kuidas selline reklaam läbi lasti. Glamuur ja lõikamine ei käi ju käsikäes. Või käivad? Igatahes, selline lahendus tundus kuidagi hea maitse piiri ületavat. No ja hakkab nüüd siis vaikselt reaktsioone tulema: “Viljandi linnavalitsus kohustas bussiootepaviljonide reklaampindu haldavat osaühingut JCDecaux Eesti võtma koolide ja lasteaedade lähedusest maha meelelahutusportaali Elu24.ee reklaamplakatid, sest need ei vasta heale tavale.”
Veel reidist – küberkadunud põlvkond
Pandora laegas on avatud. Hakkasin jälle sellele rate-asjale mõtlema.
Ma ei viitsi hetkel korralikku struktureeritud ja sidusat teksti kirjutada. Seega punkthaaval:
- Tra, see ei ole suhtlusportaal, see on litsimaja
- 11-aastase tütarlapse hüüdnimi on sexsigirl11 (ja see on kahvatu näide, oma bakalaureusetöö kirjutamisel puutusin kokku fantastilise indiviidiga nr 1: 10-aastane sexikristi; ja indiviidiga nr 2: 9-aastane sexlont).
- umbes 13-aastase tüdruku staatus (ehk hüüdtekst, mis ilmub koos nickname ja pildiga) kuulutab maailmale: “Like a boys!!! poissid ma olen siin ootan teid!!!!” OMFG, see peaks ikka hilisõhtuti reklaamipauside ajal ekraanile tükkivate soft-core tädide pärusmaaks jääma
- suvaline stiilinäide. Kes kurat on sellele vaesele loomale öelnud, et ainult (ja ainult) seesäärane allutatud hirvekese poos on seksikas? Jumala eest, silmad suureks, huuled prunti ja tissid kikki – letsgomotherfuckers!
- 80% ulatuses mitte mingit eneserespekti, rääkimata mõistusest. Rääkimata kirjaoskusest. Elementaarsest.
- mul on füüsiliselt valus mõelda sellele, et need armastuväärsed reidipeded lähevad peale kooli koju, löövad end tühja koha pealt üles, ja kukuvad endast “kunstilise väärtusega” (loe: pedofiili märg unenägu) pilte klõpsima, iga pildiga riideid seljast vähemaks koorides ja samal ajal kuulatades iga krõpsatust, et ega jumala eest ema või isa töölt koju ei tule.
- pildid ripuvad avalikus internetisfääris, kus neid võib vaadata igaüks – matemaatikaõpetaja, ema töökaaslased, vanaema, tulevane tööandja jne.
- sellel ajal, kui inimene peaks oma mõistust arendama, istub see küberkadunud põlvkond roosas suhtlemiskeskkonnas, klõpsivad pilte, kirjutavad üksteisele “iszant, sa olet juuu nii njunza”-tüüpi virtuaalseid sotsiaalseid paitusi ja kaotavad tegelikku, IRL toimivat kommunikeerimisvõimet.
- sellistel hetkedel ma tahakin rate peale oksendada. Terve Rate.ee peale. Saad aru, kõik öögiks täis.
Mmmm...mmmeedia 
1 comment