Tõehetk
Täna siis Kanal 2 uue hooaja ühe avapauguna Võrno juhitud “Tõehetk”. Voi perkele.
pilt siit.
Ma ei saa aru inimestest, kes sinna lähevad. Kas on tõesti mõnel inimesel rahavajadus nõnna suur, et rahva ja pere ette oma luukeresid un-kapistama minna tundub hea mõte? Maisaaaaruuuuh. Kohe valus oli vaadata, eriti kui tüüp pidi tunnistama, et ta on leppinud mõttega, et tema kaasa petab teda. Lausa südantlõhestav. Pluss, see ei ole enam sinu enda margi maha tegemine, sa tõmbad ka oma lähedastele teatud küsimustega vee peale. Esimese osaleja (oli ta Gabriel?) kaasa Viktoria (?) tembeldati ju auditooriumi ees litsakaks üleaisalööjaks. Miks pesta oma sitaseid trussikuid ja higiseid maikasid näljaste ning tihtipeale ka parastavate televaatajate silmade ees? Katarsiseotsingud? Get a shrink.
Raha ike on ikka üks kohutav asi.
Tahad Nelly Furtadolt last?
Ja üks vahemärkus ka, mis mind väga pikka aega ärritanud on.
Miks töötab VJ-na, VIDEO jockey’ na inimene, kes ei oska oma ametinimetuses esinevat sõna normaalselt hääldada? Siinkohal ei hakka süvenema sellesse, millist saasta MTV meie ilmsüüta laste peakestesse pressib ja kohutavast tegelasest nimega Suksu (modifitseeritud GB MTV karakterist nimega Cow, kui ma ei eksi), kes peaks (?) soovisaate Video Wishlist atraktiivsemaks tegema.
Siinkohal ma tahan küsida, kui raske on hääldada sõna “video” nii nagu see kirjutatakse? Miks pean ma iga jumala kord, kui puldil klõpsimine mind MTV kanalile viib, kuulma kõrvukrussitavat lauset: “Vaata VIDJOOOOOO UISSHLISSTI!”
Ööh.
Täna on edgaripäev
Kanal 2 Reporter (mitte korralik transkriptsioon, mälu järgi pigem):
Savisaar, vastates küsimusele, miks ta eile Öölaulupeol ei käinud: “Noh, kuidas ma nüüd ütlengi, uimaseks jäi see üritus.”
Vastulause:
Kaadris eile kokku tulnud 100 000 inimest: “Iiiiisamaaa iiilu hoieldeeeees, VAEEEENLASEEEEE vassstu võideldeeeeees..”
Bäkk tu Ets:
Edgar: “Ja pealegi, omal ajal olin ma ise kõikide nende originaalsündmuste juures. Ma ei usu, et sellist sündmust saab ja on vaja uuesti korraldada.”
Kohe järgneb vastulause:
Ivo Linna: “Jah, võib öelda küll, et emotsioon oli sarnane, sama positiivne üritus oli.”
Ja siis word from mr Savisaar:
Edgar: “Nimetatakse tänast päeva ju rahvasuus ka Edgari päevaks” (pilt ja tekst jätkus, aga siis ma juba hüüdsin suitsetama joostes käriseval häälel “Oh, the audacity!!!” – nagu ühel ilusal Eesti pühal ilusas selges emakeeles ikka).
Ja SEE, mu kallid noored ajakirjanikud, on suurepärane näide sellest, kuidas konstrueeritakse teleuudistes konflikti ja kangelasi-antikangelasi.
UPDATE: ega seltsimees Savisaar AKs ka palju parem polnud. Üle rääkimine, mööda rääkimine, liigagi läbinähtav demagoogia, delegeerimine jne jne.
Veronika on tsipa imeliku peakujuga
Elukakskendneli otsib parimat suudlussstaari. Veronika ei ole eriti atraktiivne. Ebamäärane Kämbu.
Alaska for ever
Kui seda tutvustust lugesin, siis ilmus silmade ette, algul häguselt ja rida-realt aina selgemate piirjoontega telediktor Peeter Oja, kes tutvustas Kreisiraadios ülipõnevat filmi “Raju Laht ehk Veri Köögis”.
Reporter ja Seitsmesed uudised imevad
Pole paar päeva Eesti teleuudiseid vaadanud ja ma ei tea, kas asi on selles puhkepausis või on täna nõme päev, aga ma ei suuda lihtsalt enam midagi peale AK vaadata. Ja olgem ausad, Reporteri ja Seitsmeste uudiste mõjuväljas on kordades rohkem inimesi. Kellega täiesti nahhaalselt manipuleeritakse.
Reporter.
“Varsti on meie telemaastik jälle rikkam, alustab (sisesta ülistav omadussõna) Kanal 11, mis edastab (sisesta ülistav omadussõna) filme, (sisesta ülistav omadussõna) talk-show‘sid ning (sisesta ülistav omadussõna) omasaateid.” Või midagi selles liinis. Ma panin end saatejuhi kingadesse (natuke suured olid) ning püüdsin ette kujutada, kuidas mina seda uudist sisse juhatanud oleks. No ei väändu mu huuled nii mastaapseks oma saba kergitamiseks. Mingi ajakirjanduseetika uss on mind liigselt purenud vist. Igatahes, miks mulle see “uudislõik” ei meeldinud – keskmine (ja ma mõtlen selle all lolli, vabandage mu kõrkust) televaataja, ei suuda eristada tõeliseid uudiseid ja lihtlabaseid reklaame. Jah, ma saan aru, et oma tütarkanal ja blaa blaaa, aga ekskjuus mii, uudistesaates selline “uudis”? Hahaa, aga tegemist on ju uudisteMAGASINIGA! Ja sinna ongi koer maetud.
Reporter kutsub inimestes (ja siin ma mõtlen jälle lolli televaatajat) esile tugevaid emotsioone. Neutraalsuse hinnaga. Ja lolli televaataja all mõtlen seekord ennast. Uudislõik, mis rääkis sellest, kuidas Juri Žuravljov, kes möllas aprillisündmustes mitme mehe eest, sai täna tingimisi karistuse, kutsus minus esile tõelise adrenaliinitulva – seisab mees kaamera ees, lai naeratus värdjamollil ja kõneleb sellest, kuidas tema ei ole süüdi ja tegemist on poliitilise farsiga. Laamendavast endast on olemas solid videomaterjal. Olles poliitiliselt korrektne, fuck that, kuradi tibla raisk. Häbiks vene rahvusele. Näed, ja korraks imetigi mind reporter-reaalsusesse, kus kõik venelased on karikatuursed kurjamid. Hoolimata sellest, et mõned minutid enne näitas, kuidas Marju Lauristin kutsus eestlasi üles end rahvussuhete puhul kõrvalt kriitilise pilguga hindama.
Vahetasin siinkohal kanalit. Seitsmeste uudiste lõpule sain pihta. Ja sealt tuli…Tähetund.
Somebody, please, shoot me at seven o’clock.
Dr Phil osaks põhikooli seksuaalkasvatusest!
Esiteks: Toktor Fill on mõttetu lohv. Portselanhammastega kiilas kloun.
Teiseks: “See on saade, mida iga naine peaks vaatama.” Selle lause peale ma EI TAHA Neljandat. “Iga naine peaks vaatama…” Miks? Sest muidugi on ju iga naise ülim eesmärk elus mehe ümmardamine ja rahuldamine. “Iga naine…” Kas selle osa vaatamine on kohustuslik ka nunnadele, lesbidele, frigiidsetele, tsölibaatlastele, ala- ja üleealistele?
Tegelikult võin ma oma pää panti panna, et sama telepsühhop…ptüi…telepsühholoog on teinud eelnevalt osa naistest ja seksist ning osavnäpp toimetaja kribas sinna tutvustuseks sama lause, vastavate modifikatsioonidega muidugi. Aga ma ei pretendeerigi mingile tasakaalustatusele siin, ma klähvin selle peale, mis silma jääb.
Kõigele lisaks – meediamaailmas (okei, enamasti reklaaminduses, teles ja muusikas) käib niikuinii kepp kui koduõlu konstantselt ja suur osa tarbekaupadest on seksikaks tehtud, nahhui meil seda Filli veel vaja on?
MHKPN-TV*
Jeeee, Eesti telemaastikule lisandub uus kanal…mida ma kunagi vaatama ei hakka. “Uus kanal keskendub inimeste vahelistele suhetele, sellepärast on rõhk jutusaadetel ja sarjad ning filmidki on vastavalt valitud.” /—/ Jutusaadetest näeb kanalis maailma talkshowde lipulaeva „Oprah“, samuti kodumaist vestlussaadet „Õhtusöök kahele“ ning ekraanile jõuab ka meeleolukas „Unelmate pulma eri“.”
Esmapilgul tundub tegemist olevat masendavalt üheülbalise programmiga. Oprah? Faking Unelmate Pulm? Suunatud eelkõige naistele? Jah, mööngem, et seebid ja suhtedraamad on olnud traditsiooniliselt naiste vahtimisobjektideks. Võibolla elan ma kott peas ja mängin seal kauneid stsenaariume, kuid mulle tundub, et tänapäeval on selline nüri sihtgrupp kokku kuivamas. Võrdõiguslikkus, töönarkomaania, haridustaseme tõus jne – palju neid roosamannat jõllitavaid mutte ikka peatselt alles jääb? Tegelikult njah, kui nüüd pikemalt mõelda, siis meeleheitel koduperenaisi ja tibielanikke on Eestimaa pinnal roppu kanti.
Kui võrdõiguslikkus ja stereotüübid juba jälle kõne all on, siis illustreerivaks materjaliks üks juhtum eelmisest nädalast. Üks tütarlaps tuli kontrolltööd järele vastama, küsisin ta käest muuhulgas, et milline on tema meelest hetkel Eesti parim teleajakirjanik. Tüdruk mõtles natuke ja vastas, et Elo Mõttus on päris huvitav.
Mina: “Miks? Mis ta huvitavaks teeb?”
Tüdruk: “No, ta on selline elav ja… topib oma nina igale poole. Kuigi jah, ta võiks teha selliseid pehmemaid lugusid…et kui ta neid poliitikalugusid teeb, siis ta ei mõju kuidagi usutavalt. Ta võiks kajastada igasuguseid sündmusi ja neid poliitikaasju võiks kajastada…äää…näiteks…”
Mina: (hoian hinge kinni ja juba tean, mis sealt tuleb) “?”
Tüdruk: “Noh võiks kajastada mõni mees, siis oleks see kuidagi tõsisemaltvõetav või midagi…”
And then all hell broke loose. 15-minutiline lühiülevaade sellest, kuidas meedia on traditsiooniliselt läbi visuaalsete koodide ja määratud rollide naisi alavääristanud ja kuidas sellised stereotüübid tuleks raginaga maha murda. Ma loodan, et sellest midagi tolku ka oli.
* MeeleHeitel KoduPereNaiste TeleVisioon
Porr Elionis
Mul tõmbas ikka juhtme kokku. Mis mõttes? Kes on sihtgrupp? Mis kanalites? WTF?
Näidised on olemas, kõigi viie klipi lingid saad – kust mujalt? – elu24-st. Langetan vasikasilmad ja häbenen (töövälisel ajal elukakskendnelja lugema, kes oleks võinud seda arvata?)
Raivo 1. septembri hommikul
Ma tükk aega mõtlesin, keda mulle eelmise postituse Raivo Raudvara* meenutas.
Ja siin see on:
*Raivo Raudvara alias Stuart Douglas Larkin
Nutune pühapäev, palju õnne meile meie poolt
Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on, nagu orjaks müüa end.
/—/
Tuhat kõuehäälset küsijat
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Vabariigi aastapäev ja laulupeod on mu pisarate eest vastutavatele näärmetele väga kurnavad. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga niipea kui ma näen kasvõi üht kaadrit ükskõik millisest laulupeost, läheb tatt lahti. Poolautomaatselt. Laulupeolt tulles näen välja nagu pelmeen. Ja tänane päev on raske olnud. Vabariigi aastapäeva kontserdi lõpp, kus terve saal laulis “Mu isamaad…” oli ikka totaalne umbrella-ella-ella vajadus. Eriti siis, kui Tõnu Kaljuste dirigeeris orkestri ja kooride asemel publikut.
Nüüd ma piinan end edasi ja vaatan youtube’st Balti ketti. Nuuks.
President laulab “Mu isamaa on minu armu”
Saviaar
Ma mõtleks küll paar korda üle, enne kui lepingu sõlmiks. Nimi nimeks, aga seal oli ju tehnikajamasid küllaga ja Raig võrdles hiljem Savisaart pedofiiligagi.
Alati Teie,
PesePull
Homeri identiteedikriis juppideks lammutatuna
Täna pidin ühe ülikooli kodutöö tegemiseks lausa mitu õlut kõrvale võtma, sest päris aus olles ei ole ma kunagi pidanud tõsimeelselt ja akadeemilist distantsi hoides sellist teksti tõlkima. Tulemus on siin.
“Episoodi kirjeldus:
Osa algus. Simpsonite perekond istub sohval televiisori ees ning heidab erinevate telesarjade üle isekeskis nalja. Klõpsitakse kanalilt kanalile, kuni lõpuks pälvib nende tähelepanu telesari „Politseivõmmid” (Police Cops), millest saab nö „sari sarjas”. „Politseivõmmide” kangelasteks on kaks Miami Vice’i tüüpi politseinikku, kes on just nabinud kinni pangaröövlid. Üks politseidetektiividest (kes on samas ka imetlevatest naistest ümbritsetud miljonär) tutvustab end ekraanil sõnadega: „Simpson, detektiiv Homer Simpson.”
Simpsonite perekond on šokeeritud, eriti keeletuks jääb Homer, kes ajab iseenda ja telesarjas nähtava tegelase omavahel lausa sassi. Multifilmi süžee areneb edasi viie tuum-ideena, mille käigus Homer Simpsoni identiteet aina enam ja enam puntrasse jookseb.
Esiteks hakkab Homer end täielikult samastama telekangelasega: „Ohhoo, nad on mu iseloomu perfektselt tabanud! Kas te nägite, kuidas issi kuuli kinni püüdis?” Ning teisalt võtavad ka kõik Springfieldi elanikud Homeri pseudoidentiteedi omaks, käitudes temaga nagu ta tõepoolest olekski kangelaslik teledetektiiv: „Hei, härra Simpson, söör, kas ma saaksin Teie autogrammi?”
Järgmisena muudavad „Politseivõmmide” produtsendid teledetektiivi glamuursest kangelasest kohmakaks kõrvalosatäitjaks, mis omakorda vallandab tulva nalju Homeri tegeliku identiteedi pihta. Telesarja uus karakter on tegelikult pea sajaprotsendiline tegeliku Homeri koopia. See vihastab päris-Homerit: „Hei, mis toimub? See tüüp ei ole ju Homer Simpson! See tüüp on ju paks ja loll!”
Linnarahvas reageerib aga Homerile ikka veel nagu ta oleks televisioonist pärit tegelane – nüüd aga käitudes temaga üleolevalt. Homer hakkab taipama, milline on tema tegelik ja milline tema fiktiivne (välja mõeldud, ilukirjanduslik) identiteet. Kui kolleegid kogunevad töö juures tema kabineti juurde koridori, oodates, et ta „teeks midagi lolli”, ütleb Homer: „Mul on kahju teile pettumust valmistada, aga mulle tundub, et te ajate mu sassi väljamõeldud tegelasega.”
Osaline Simpsonite vaatajanauding on pärit irooniast – animeeritud multikategelane Homer väidab, et ta on „tõeline”, mitte nagu väljamõeldud tegelane niigi väljamõeldud Simpsonites. Episoodi autorid jätkavad lõpmatuna tunduvas peeglitesaalis „tõelise” ja „väljamõelduga” mängimist. Selle suurepäraseks näiteks on süžeeareng, kus Homer käitub täpselt nagu „Politseivõmmide” kohmerdis-Homer, pillates fondüüpoti tuumaelektrijaama kontrollpaneelile.
Homeri identiteedikriis viib ta lõpuks Hollywoodi, kus astub vastu „Politseivõmmide” produtsentidele ja nõuab, et nood tooksid kangelasdetektiivi show’sse tagasi: „Ma anun teid! Ma olen ju inimene! Andke mulle mu väärikus tagasi!” Piirid Homeri tegeliku identiteedi ja meediaidentiteedi vahel hägustuvad veelgi, kui produtsendid kasutavad juhtunud stseeni järgmises „Politseivõmmide” osas ära, et Homeri telekarakterit veel tobedamana näidata.
Kolmandas tuum-idees liigub fookus Homeri võitluselt teletegelasega eemale. Homer’il tekib idee, et uus nimi annab talle ka uue identiteedi. Selle liini alguses läheb Homer „Politseivõmmide” tegijatega kohtusse, et tõestada oma nime sündsusetut kasutamist. Kui kohtuasi tagasi lükatakse, otsustab Homer tormakalt oma nime Max Power’iks (Max Võim) muuta. Mehe elu muutub koheselt tundmatuseni. Paraneb Homeri enesehinnag, ta muutub jõuliseks ja dünaamiliseks, tema kaastöölised ja ülemus kohtlevad teda respektiga. Mr. Burns, kes esimest korda tema nime mäletab, hüüatab: „Kes suudaks nii magnetilise indiviidi nagu sina, nime unustada? Jätka head tööd, Max.”
Kui Homer Rikastonis endale uut, võimukat garderoobi ostab, kohtub ta ühe Springfieldi eliidi liikme, Trent Steele’ga (Trent Terasega). Trent võtab Homeri (nüüdse Maxi) oma tiiva alla ja kutsub ta „Springfieldi noorte ja moodsate võimupaaride” aiapeole. Üritus, nagu selgub, on keskkonnaprotestiaktsiooni eelsoojenduseks.
Selle ideeliini kriitiliseks punktiks, mis haakub „Politseivõmmide” identiteedikriisiga, saab hetk, mil Homer avaldab oma uuele parimale sõbrale Trent Steele’le nime „Max Power” päritolu. Kui Trent hüüatab: „Oo, milline suurepärane nimi!”, vastab Homer: „On ju? Ma sain selle juukseföönilt.” Homeri lahendus meediast tulenenud identiteedikriisile peitub enda uuesti leidmises väikese kodumasina võimsuse astmes. Homeri „mina” on võrdsustatud tootega. Ja alguses on tulemus hämmastavalt positiivne. ‘
Neljas süžeeliin juhib vaataja lõpplahenduseni. Kolmandas süžeeliinis tundus, et Homeri föönilt pärit identiteet lahendab tema identiteedikriisi rahuldavalt. Siiski laguneb see arusaam peatselt.
Aiapeol teevad Homer ja Marge tutvust erinevate kuulsate keskkonna-aktivistidega nagu näiteks Woody Harrelson ja Ed Begley juunior. Nende stseenide tagamõte on näidata, et liba-kuulsus Max Power on võrdne teiste sama pealiskaudsete ja naeruväärsete kuulsustega.
Aiapeo lõppedes teatab Trent Steele, et on aeg minna bussile, mis viib neid protesteerima „meie rahva metsade põhjendamatu maharaiumise vastu”. Seda eesmärki parodeeritakse järelejätmatult: „Me peame puid kaitsma, kuna puud ei saa iseennast kaitsta. Välja arvatud Mehhiko võitluspuud, muidugi.”
Peokülalised sõidavad sekvoiametsa, et metsatöölistele vastu astuda ja aheldavad end puude külge. Politseiülem Wiggum, Eddie ja Lou astuvad Homerile vastu, üritades talle „Hipi-tugevusega” gaasi silmadesse pihustada ja selle tegevuse tulemusena hakkavad Homerit ümber tema puu taga ajama. Homeri kett, millega ta puu külge seotud on, toimib saena ja lõikab puu, mille külge ta seotud on, maha. Puu kukub omakorda teiste sekvoiade peale, kukutades doomino-efektiga terve metsa. Homer, kes lõpuks puu küljest vabaks pääseb, viskab keti õhku, tappes sellega valgepea-merikotka. Homer (võlts Max Power) hüljatakse ja tõugatakse kuulsuste aktivistide seast välja.
Viiendas ja viimases süžeeliinis (mis toimib osa epiloogina) lamavad Marge ja Homer voodis. Marge ütleb Homerile, et tal on hea meel, et Homer oma nime tagasi Homer Simpsoniks muutis ning Homer vastab: „Jah, ma õppisin, et ma pean jääma iseendaks.””
Loodame, et Rutikul on vähemalt erinev särk
Kuum hind esmaspäeval on hoopis midagi muud kui Kuum hind kolmapäeval, muide. Mind on alati paelunud saated, mis suudavad iga kord millegi uue ja huvitavaga üllatada. Kuuma hinnavaatluse teostas H.
Öhöhöhö, erialane õppetund – how not to
Issand, seda on ju lausa valus vaadata. Tähelepanelikum kuulaja tabab lõpus toimetaja meeleheitekriiske, kui tsikk ajab sassi, millise kanali heaks ta töötab. Megairve.
Kirill loksutab prilli
Here comes another rant about TV. Ma vaatan ikka rõvedalt palju telekat vist viimasel ajal. Ma ei saa üldse aru, kuidas mul veel tööks ja joomiseks aega on.
Mmmm...mmmeedia 
leave a comment