Nüüd Maximas müütilised delikatessid!
O: “Maximas on viilutatud kentaur 599 kr/kg.”
M: “Esi- või tagatükk? A ma ei viitsi niikuinii alla fööniksikoiva või kerberosefilee end poodi vedada. Kuigi tegelt võiks meil maal suitsupaani teha, või mereandidest näiteks marineeritud sireeni.”
O: “Tegelt oli vist mingi Leedu veiseliha jama, aga hinnasildil oli “kentaur”, ai kahju, et fotokat polnd. Mina lepiks lihtsalt ühe Dodo munaga.”
Kaitstud: Miks kõik meie jutuajamised lõppevad “nurse-ga”
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Millest muust kui ikka Öölaulupeost
Pilt on Postimehest, ise unustasin lolli peaga fotoka koju, muidugi.
Kuna mõned inimesed peavad tööd ka tegema, siis jõudsin Öölaulupeo (justnimelt suure tähega) õhtul Tallinna alles kell 8. Mis tähendas loomulikult, et meil oli kiire. Aga ehkki kiire, oli äärmiselt hea meel kohata kursusekaaslasi, kellest mõnda pole näinud juba pea mitu aastat. Kursusekaaslane P võttis sel õhtul endale kellakarjuja ja tagantutsitaja rolli, vähemalt õhtu alguses. Seetõttu pidin oma esialgse plaani kusagil kõhtu meeldivate toitainetega täita, alla neelama. Kõht sellest plaanist täis ei saanud. Küll aitas kaasa Säästukast ostetud pakk sinki ja päts saia, mille ma endale P nõudliku pilgu all kümne minutiga sisse imesin.
Ehkki ostsime ka mitmet sorti alkoholi, mida manuaalselt endale eelnevalt väikestes kogustes sisestada plaanisime, jäi see plaan, nagu ka viisakalt söömise plaan soiku. Kiire oli ju. Ja eriti nagu juua ka ei tahtnud. Mekkisime jooksu pealt vaid pisut Dzunnarit*.
Esialgu olin Öölaulupeo puhul kartnud nii mõndagi, peamiselt seda, kas ikka ilm näitab oma hüvakätt ja kas ikka tuleb kokku respektaabel hulk rahvast. Ilmataat oli muidugi sel õhtul eestlane ja sel hetkel, kui lauluväljaku üles äärde jõudsime, oli selge, et ka leige publikuhuvi hirm oli olnud asjatu. Ma pole küll eriline numbrimutt ja silmamõõt on hullem kui pimedal maamõõtjal, aga ma pakuks, et lõppkokkuvõttes võis inimesi ikka oma 90 000 olla.
Ja tõesti, nagu siin-seal online‘s on juba kommenteeritud – nii palju noori oli. Kaineid noori. Kolm tilka 12-step programmi läbija Virgin Marys oli – purjus alaealine noormees, kel isegi riigilipp ümber, kes karjus ebasobival hetkel ja ebasobiva diktsiooniga midagi Kanteri võidust ning kaks tsikki, kes väääääga rumalaid kommentaare jagasid. Aga muidu, nagu öeldakse, kukimuki.
Metsatöll RAMiga oli rusikas silmaauku, nagu ka neile eelnenud autentne rahvalaul. Kaasa laulda küll ei osanud, aga ümiseda ja õõtsuda ikka. Loomulikult moondusin ma järgneva kuue tunni jooksul mitmel korral elusaks aiavoolikuks, sest kui teie näitate mulle, kuidas laulda pea 100 000 inimesega koos hümni ning laule nagu „Koit”, „Palve”, „Mu isamaa on minu arm”, „Ta lendab mesipuu poole” ja „Ei ole üksi ükski maa” ilma nutma hakkamata, siis ma näitan teile ühte vägggga vana lõõtsmoonikuga madrusepoissi. Kõige raske-ilusam oli hetk, kui minu kõrval seisev umbes 40-aastane mees hakkas nutma, tema lauluhääl murdus ja naine kallistas teda. See läks südamesse.
Presidendi kõne oli ilus, aga samas õõvastav. Teatud suurideoloogiate juhtide kõned tulid ajalootundidest meelde, ma ei ole küll taasiseseisvunud Eestis sellist kõnet näinud. P tuletas ülikooliajast meelde, kuidas Marjustin meile rääkis, et ei ole naljaasi sadadele tuhandetele inimestele kõnet pidada. Sellises kõnes on rääkija ja publiku vaheline keemia hoopis teine, pead kõnelema lühidalt ja selgelt, andes rahvale aega ja võimalust vahepeal kaasa elada. Pluss fakt, et massipsühhoos on üks tore, nakkav ja ajutegevust halvav asi. Aga mulle meeldib meie president, ta on sümpaatne. Ja sümpaatne tundus ta olevat ka kõigile kohaletulnuile.
Nipet-näpet möödapanekud programmi venimise ja mõnede laulude valiku koha pealt, aga nagu me ka eile üksteisele meelde tuletasime: „Ei vingu, me oleme ju Öölaulupeol!”
*Mees läheb poodi: „Tere, palun mulle üks gin.”
Müüja: „Kas te mõtlete dzinni?”
Mees: „Pudeli peale on ju selgelt Gin irjutatud, kustotsast ta siis dzinn on? Mis minu nimi siis olema peaks, Dzunnar?”
Telefonikõne
Mina: jou muhvel, kule õhtul jalkat vaatama läheme?
A: nojah, tegelt isegi võib ju
Mina: aga et siis 21 paiku, eks?
A: kule jah, tead ma praegu ei saa hästi räääkida, mul uinutatakse aias sokku
Mina: ???????????!!!1eleven
A: lambist on mingi sokk aeda kooserdama tulnud, mupo üritab teda praegu uinutada
Mina: a ok, ma helistan siis veidi hiljem uuesti
Kaitstud: Kuidas üks koer otsustas meid endale võtta
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Kuidas me Mansonil käisime
Vaatasin vanu pilte ja naersin omaette. Mansonile sõit oli üldse kuidagi sürr – megapohmakas, mida sai ravida vaid fight fire with fire põhimõttel.
Saku Suurhalli juurde jõudes oli terve parkimisplats musti gootikolle täis (mitte, et me ise roosad megabeibed olnuks), kes mu avtomobiili üllatunud ilmel piidlesid. Sest punn oli põhjas ja kõllidest kostis Ehala “Päääääääikesertas, päääääääikesertas, tttaeeeeva tttuline keraaaah…”
Tee peal aga rokkisime vahepeal kvaliteetdisko saatel:
Kaitstud: Kaks ajaklast läksid mööda teed. Üks keeras paremale ja teine oli ka mentaalselt haige.
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Nutune pühapäev, palju õnne meile meie poolt
Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on, nagu orjaks müüa end.
/—/
Tuhat kõuehäälset küsijat
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Vabariigi aastapäev ja laulupeod on mu pisarate eest vastutavatele näärmetele väga kurnavad. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga niipea kui ma näen kasvõi üht kaadrit ükskõik millisest laulupeost, läheb tatt lahti. Poolautomaatselt. Laulupeolt tulles näen välja nagu pelmeen. Ja tänane päev on raske olnud. Vabariigi aastapäeva kontserdi lõpp, kus terve saal laulis “Mu isamaad…” oli ikka totaalne umbrella-ella-ella vajadus. Eriti siis, kui Tõnu Kaljuste dirigeeris orkestri ja kooride asemel publikut.
Nüüd ma piinan end edasi ja vaatan youtube’st Balti ketti. Nuuks.
President laulab “Mu isamaa on minu armu”
Kulinaarsed kinonaudingud
Otsustasime sõpradega ühel kaunil laupäeva õhtul minna kinno ja vaadata kõige nõmedamat filmi, mis hetkel jooksmas oli. Ehk siis Alien vs Predator kahte. Esiteks olime me kõik võrdlemisi pohmeluses eelmisest õhtust, mistõttu kõik järgnev tundus väga sürr.
Kinno saabusime veidi enne seitset, et oleks aega snäkke ja värki veel osta. Astusime ostlemise järel saali ja ohhoo, juba tuled kustus ja film käimas. Hiilisime siis vaikselt eest teise ritta ja toetasime oma tagumendid ebamugavatele kinotoolidele. Natuke sebimist ja seejärel sai silmad ekraanile suunata. Suur oli aga meie üllatus, kui oodatud robot-tulnukate asemel vaatasid meile sealt vastu hoopis väike nunnu tüdruk ja mingi nirgitaoline kõnelev elukas. Aeglaselt, kuid järjekindlalt hakkas meie kõigi teadvusesse jõudma fakt, et ilmselgelt ei ole tegemist tulnukpredaatorite filmiga. Hoopis Kuldne Kompass, laste fantaasiafilm. Üle õla piiludes sai selgeks ka teine tõsiasi – nimelt olime me terve saali peale vist ainsad täiskasvanud, pimedast saalist vaatas vastu umbes nelisada alaealist silma.
Selle peale ohkas R sügavalt ja sosistas: “Kurat, esiteks ma olen seda filmi juba piraatluse korras vaadanud ja teiseks ei ole tegemist filmiga, mida ma kaks korda tahaksin vaadata.” Ja ohkas veelkord.
R’i õnneks on K hea sõber ja aitas ta masendust leevendada, tõmmates võiduka ahhaa!-sosina saatel seljakotist purgi õlut välja. Peale seda soris ta veel veidi oma ranitsas ja küsis siis maailma kõige absurdsema küsimuse. “Aga kuulge, kas keegi sinki tahab?” Jah, SINKI! Ja pakkuski heldekäeliselt ja peanoogutuse saatel viilutatud sea küljetükki.
Ja pee essina. G rääkis ka ühe toreda filmipõhise loo. Olid nemad kunagi mingi sõbranna ja G 87-aastase vanaemaga vaadanud Jääaeg 2-e ja plikad arutasid omavahel, et kes ikka millisele tegelasele eesti keeli häält teeb. Korraga ütles vanaema, natuke aega nende jutuajamist kuulates: “Aaa, neil on inimesed sees jah?”
Kaitstud: Noorus on hukas ehk WTF on kasumõmmikud???
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
See on poni, aga eesti keeles!!!
T says: shit hits the fan
M says: whut?
T says: saad aru, ma sain öösel ajuataki osaliseks, mängisin oma sabus ja jookis sõpradega ALIAST
T says: eksju, see juba kõlab ebaloogiliselt eksju
T says: aga nüüd palun liitu mänguga korraks, ma tahan et sa saaksid aru, mida ma tundma pidin, praegu on kaart minu käes eksju, mina seletan sulle sõna
M says: nii, seleta. ai äm vith juu
T says: See on poni aga eesti keeles!!
M says: hahahaha
T says: nagu ponist väiksem, aga sama
M says: hobune
M says: kass
T says: ei see on poni eesti keeles noh
M says: poni
M says: eesti keeles
M says: hamster
M says: tool
T says: kuidas sa ei saa aru, poni eesti keeles, nagu hobube, poni ja….
M says: ruun
M says: mära
M says:…?
T says: KÜÜLIK
M says: hahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhaaaaaaaa
M says: KÜÜLIK
T says: einoh, mina surin täna öösel ära. Ja sellise enesekindlusega raiuda, et debiilikud, te ei saa ikka midagi aru
T says: et siis nüüd on mul selge, see on küülik. Kui keegi midagi veel küsib siis ma vähemalt ei paista loll
Words don’t come easily to… me…
K ütleb: ma olen väga…*sõna mis mulle ei meenu* kui on *sõna mis mulle ei meenu*
K ütleb: väga VASTUVÕTLIK sellistele asjadele
M ütleb: btw, “sweetiepie” on mu personaalsel hinnangul peaaegu sama halva kõlaga sõna nagu “käkk”
M ütleb: but I guess thats just me
K ütleb: “käkk” on ülinaljakas
K ütleb: sa ajasid mu just naarma, tubli laps
M ütleb: “käkk” on õõvastavalt kole sõna
M ütleb: nagu “ÖÖ”
K ütleb: eriti, kui seda purjus peaga mõnele eidele öelda
M ütleb: jah, nii, et tatti pritsib
K ütleb: nu “öö” on rõveduste tipp, mu meelest
M ütleb: või noh, “käkk” on rohkem siuke rögaklimbi-sõna
K ütleb: tegelikult on “kakuke” ka vaga ebasümpaatne
M *mõtleb süvenenult koledatele sõnadele*
M ütleb: “föön” ka
M ütleb: aga “junn” on nunnu kõlaga
K ütleb: nagu ka tool.
M ütleb: ja korsten on hollandlik
K ütleb: keha ka
K ütleb: kui üks inimene kasutaks kõiki neid sõnu uhes lauses, siis ma oksendaksin spontaanselt ta kingade peale
M ütleb: kas see oli väljakutse?
Mmmm...mmmeedia 
leave a comment