Tänaste lehtede pisarakiskuvaim artikkel

… tuleb Eesti Päevalehest, autoriks Rein Sikk:

Me läheme. Sadade, tuhandete ning kümnete tuhandete kaupa. Justkui valguks üle kallaste tõusnud meri taas oma vanasse sängi. Me läheme jalgsi, autodega ja bussidega. Rõõmsamana, tugevamana, mõtlikumana, puhtamana, eestlasemana.

Laulutormist vabastet taevas tõmbab pilve ja sadama hakkab tavalist Eestimaa halli vihma. Nüüd veel magame ja meenutame, aga siis on jälle tööpäev. Tööd ja tööd ja tööd kui Vargamäe Andres.

Ja homme tõmbame jälle naabril natuke nahka üle kõrvade. Õige pisut. Eks ju. Oleme ju eestlased : )

Millest muust kui ikka Öölaulupeost

Pilt on Postimehest, ise unustasin lolli peaga fotoka koju, muidugi.

Kuna mõned inimesed peavad tööd ka tegema, siis jõudsin Öölaulupeo (justnimelt suure tähega) õhtul Tallinna alles kell 8. Mis tähendas loomulikult, et meil oli kiire. Aga ehkki kiire, oli äärmiselt hea meel kohata kursusekaaslasi, kellest mõnda pole näinud juba pea mitu aastat. Kursusekaaslane P võttis sel õhtul endale kellakarjuja ja tagantutsitaja rolli, vähemalt õhtu alguses. Seetõttu pidin oma esialgse plaani kusagil kõhtu meeldivate toitainetega täita, alla neelama. Kõht sellest plaanist täis ei saanud. Küll aitas kaasa Säästukast ostetud pakk sinki ja päts saia, mille ma endale P nõudliku pilgu all kümne minutiga sisse imesin.

Ehkki ostsime ka mitmet sorti alkoholi, mida manuaalselt endale eelnevalt väikestes kogustes sisestada plaanisime, jäi see plaan, nagu ka viisakalt söömise plaan soiku. Kiire oli ju. Ja eriti nagu juua ka ei tahtnud. Mekkisime jooksu pealt vaid pisut Dzunnarit*.

Esialgu olin Öölaulupeo puhul kartnud nii mõndagi, peamiselt seda, kas ikka ilm näitab oma hüvakätt ja kas ikka tuleb kokku respektaabel hulk rahvast. Ilmataat oli muidugi sel õhtul eestlane ja sel hetkel, kui lauluväljaku üles äärde jõudsime, oli selge, et ka leige publikuhuvi hirm oli olnud asjatu. Ma pole küll eriline numbrimutt ja silmamõõt on hullem kui pimedal maamõõtjal, aga ma pakuks, et lõppkokkuvõttes võis inimesi ikka oma 90 000 olla.

Ja tõesti, nagu siin-seal online‘s on juba kommenteeritud – nii palju noori oli. Kaineid noori. Kolm tilka 12-step programmi läbija Virgin Marys oli – purjus alaealine noormees, kel isegi riigilipp ümber, kes karjus ebasobival hetkel ja ebasobiva diktsiooniga midagi Kanteri võidust ning kaks tsikki, kes väääääga rumalaid kommentaare jagasid. Aga muidu, nagu öeldakse, kukimuki.

Metsatöll RAMiga oli rusikas silmaauku, nagu ka neile eelnenud autentne rahvalaul. Kaasa laulda küll ei osanud, aga ümiseda ja õõtsuda ikka. Loomulikult moondusin ma järgneva kuue tunni jooksul mitmel korral elusaks aiavoolikuks, sest kui teie näitate mulle, kuidas laulda pea 100 000 inimesega koos hümni ning laule nagu „Koit”, „Palve”, „Mu isamaa on minu arm”, „Ta lendab mesipuu poole” ja „Ei ole üksi ükski maa” ilma nutma hakkamata, siis ma näitan teile ühte vägggga vana lõõtsmoonikuga madrusepoissi. Kõige raske-ilusam oli hetk, kui minu kõrval seisev umbes 40-aastane mees hakkas nutma, tema lauluhääl murdus ja naine kallistas teda. See läks südamesse.

Presidendi kõne oli ilus, aga samas õõvastav. Teatud suurideoloogiate juhtide kõned tulid ajalootundidest meelde, ma ei ole küll taasiseseisvunud Eestis sellist kõnet näinud. P tuletas ülikooliajast meelde, kuidas Marjustin meile rääkis, et ei ole naljaasi sadadele tuhandetele inimestele kõnet pidada. Sellises kõnes on rääkija ja publiku vaheline keemia hoopis teine, pead kõnelema lühidalt ja selgelt, andes rahvale aega ja võimalust vahepeal kaasa elada. Pluss fakt, et massipsühhoos on üks tore, nakkav ja ajutegevust halvav asi. Aga mulle meeldib meie president, ta on sümpaatne. Ja sümpaatne tundus ta olevat ka kõigile kohaletulnuile.

Nipet-näpet möödapanekud programmi venimise ja mõnede laulude valiku koha pealt, aga nagu me ka eile üksteisele meelde tuletasime: „Ei vingu, me oleme ju Öölaulupeol!”

*Mees läheb poodi: „Tere, palun mulle üks gin.”

Müüja: „Kas te mõtlete dzinni?”

Mees: „Pudeli peale on ju selgelt Gin irjutatud, kustotsast ta siis dzinn on? Mis minu nimi siis olema peaks, Dzunnar?”

Kommentaar internetiavarustest eelnevas sissekandes kirjeldatud teleuudise kohta, autoriks keski Jegor:

Siin ilmneb jälle Savisaare kohimehe iseloom. Et kui ise ei saa keppi teha, siis ärgu teised ka tehku!

Täna on edgaripäev

Kanal 2 Reporter (mitte korralik transkriptsioon, mälu järgi pigem):

Savisaar, vastates küsimusele, miks ta eile Öölaulupeol ei käinud: “Noh, kuidas ma nüüd ütlengi, uimaseks jäi see üritus.”

Vastulause:

Kaadris eile kokku tulnud 100 000 inimest: “Iiiiisamaaa iiilu hoieldeeeees, VAEEEENLASEEEEE vassstu võideldeeeeees..”

Bäkk tu Ets:

Edgar: “Ja pealegi, omal ajal olin ma ise kõikide nende originaalsündmuste juures. Ma ei usu, et sellist sündmust saab ja on vaja uuesti korraldada.”

Kohe järgneb vastulause:

Ivo Linna: “Jah, võib öelda küll, et emotsioon oli sarnane, sama positiivne üritus oli.”

Ja siis word from mr Savisaar:

Edgar: “Nimetatakse tänast päeva ju rahvasuus ka Edgari päevaks” (pilt ja tekst jätkus, aga siis ma juba hüüdsin suitsetama joostes käriseval häälel “Oh, the audacity!!!” – nagu ühel ilusal Eesti pühal ilusas selges emakeeles ikka).

Ja SEE, mu kallid noored ajakirjanikud, on suurepärane näide sellest, kuidas konstrueeritakse teleuudistes konflikti ja kangelasi-antikangelasi.

UPDATE: ega seltsimees Savisaar AKs ka palju parem polnud. Üle rääkimine, mööda rääkimine, liigagi läbinähtav demagoogia, delegeerimine jne jne.