…jälle sõltuvuses…
No mulle ei saa ikka hääd asja mitte poolele silmalegi näidata. Kohe olen sõltuvuses. Seetõttu ei tohi ma vist mitte iialgi kasiinos midagi muud peale õlle joomise teha. Ja erinevad narkootilised ained tuleb ka teistele jätta. Plaksti sõltuvuses. Praegu olen, muide, toibuv solitairohoolik ja minesweeper-maniakk.
Popopi juurest leiab alati igasugust head kraami, mis täpselt mulle mokka mööda on. Viimane lõks oli blogi autori poolt paljukiidetud briti pop-quiz Never Mind The Buzzcocks. Bloody hell! Alguses vaatasin mõned episoodid, siis vaimustusin aina enam ja nüüd ei saa peale tööd kahte tundigi rahulikult kodus olla, kui juba näpud YouTube järgi sügelema hakkavad.
Asjale lähenen muide väga obsessiiv-süstemaatiliselt. Kopeerisin Wikipediast endale NMTB episoodide nimekirja ja vaatan nüüd ilusasti järjekorras hooaegade kaupa. Need osad, mis vaadatud, teen maksuametnikule omase piinliku täpsusega bold’i. Ja nii juba viies päev. Kurat ja põrgu, et sellel suurepärasel saatesarjal 22. hooaeg juba käib. Mul jätkub kuni jõuludeni kümne minuti kaupa ja halva kvaliteediga vaatamist. Aga ma ei vingu.
See mees on kõiges süüdi:
Saatejuht Simon Amstell (juhib NMTBi püsivalt alates 2006.aastast) – terava, kohati kurja ja vääääga mulle sobiva huumorimeelega.
Illusioon kõrvadele
Kuula vähemalt kaks korda järjest. See tähendab, kuula üks kord lõpuni ja siis pane replay.
Seda huvitavat nähtust kutsutakse vist Shepardi tooniks.
2008 parimad teaduspildid
No tegelikult oli selle konkursi nimi Best Science Images 2008, seal on palju esteetiliselt nauditavat ja lahedat kraami. Mulle jäi huvitava kontseptsiooni pärast meelde illustratsioonide kategoorias esimese koha võitnud “Zoom Into the Human Bloodstream”:
Teismeline ninjakilpkonn
Talle vist väga meeldivad kassid. Täielik tank-kilpkonn. Ja kurat, kui kiire.
Telefonikõne
Mina: jou muhvel, kule õhtul jalkat vaatama läheme?
A: nojah, tegelt isegi võib ju
Mina: aga et siis 21 paiku, eks?
A: kule jah, tead ma praegu ei saa hästi räääkida, mul uinutatakse aias sokku
Mina: ???????????!!!1eleven
A: lambist on mingi sokk aeda kooserdama tulnud, mupo üritab teda praegu uinutada
Mina: a ok, ma helistan siis veidi hiljem uuesti
Džungliromantika
Kummaline mõelda, et kusagil maailma nurkades elab teatud hulk inimesi, keda ei koti iPhone’id, kallinev naftahind, Viisitamme isakssaamine, sõjad, eetika- ja moraalikriisid. Toksivad omaette ja elavad ehk isegi õnnelikumalt kui meie.
Helikopter, millelt pildid tehtud on, sai kindlasti uue elu hõimutarkade heietustes. “Ja siis tuli taevast tiivuline hiigelpõrnikas…”
Suck on that, Lassie!
Isegi man-bitch Simon Cowell on vaimustuses tantsivast koerast Gin’ist:
Ma ei või, lisaks isamaalistele lauludele löövad ka tantsivad koerad mul kraanid lahti. Eriline wuss.
Tõeliselt andekas elevants
Einoh, tegelikult ka. Ma olen keeletu. Ei tea, mis piitsa ja prääniku abil see tehtud on, aga ossaraisk.
Või variant B – see on jälle vilmitrikk, mütlen, vilmitrikk. Mingi vend tõmbas halli sukaka käe otsa ja joonistav lont missugune.
Aga päriselt – kuidas see võimalik on?
Holofoonika on äge!
S saatis täna mulle lingi ja luges karmid sõnad peale, et ma jumala eest seda KLAPPIDEGA kuulaksin, muidu pole mõtet. Ma uurisin pikalt maad, kartes, et sealt tuleb mingi röögatus või tuuut, mis mu igaveseks ajaks kuulmisvõimest ilma jätab. Olles saanud kinnituse, et “ei ei, tegelt ka, kuula klappidega, see on übercool”, panin värisevi käsi oma panasoonikud pähe, keerasin heli igaks juhuks (kunagi ei või ju olla kindel, mis on kellegi arusaam naljast) veidi vaiksemaks. Ja see on klappide väljaotsimiseks ja ühendamiseks kuluvat aega väärt. Tõsiselt.
Mmmm...mmmeedia 
2 kommentaari