:(
Ma olen tihti mõelnud, et hinges tuksub suur kodumaa-armastus, ma olen Eesti fänn.
Aga Eestis kui riigis, Eesti riigi poliitikutes, valitsevates mõttemustrites ja ühiskondlikus suhtumises olen ma sokikandadeni pettunud. Eriti praegusel kärbete, rumaluste ja hoolimatuse ajal.
See läks hinge
Üks tänastest postsecretitest
Ja sellele saadetud vastus:
you are working, you just aren’t at the right job yet.
Aaria laps sööb arbuusi
Ma ei söö vürtsikaid toite, leivasuppi, sibulat, paprikat, sushit, torti ja kringlit mekin mokaotsast. Andke mulle praekardulast ja hapukoort ning ma olen üks õnnelik väike rassist.
Eesti metsade kaitseks võiks ju fläshida küll
Võtsin Punase Hanrahani juurest ühe huvitava idee: Flash mob Eesti metsa kaitseks:
ELU ON IMELINE, KUID KAHJUKS HABRAS!
SEDA, MIS ON SÜNDINUD AASTATUHANDETEGA VÕIB HÄVITADA HETKEGA.
Võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul.Koguneme neljapäeval 8. mail kell 17:55 ning seda 13 erinevas linnas.Kell 18:00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elualge. Seejärel tõuseme püsti ning läheme oma teed.TALLINN- Viru Keskuse uste ees (Tammsaare pargi pool)TARTU- Kaubamaja ees (Vanemuise poolne külg)PÄRNU- linnavolikogu eesVILJANDI- Centrumi eesPÕLVA- park Hansapanga kõrvalRAPLA- maavalitsuse eesKURESAARE- Kuresaare keskväljakPAIDES- maavalitsuse eesHAAPSALUS- Konsumi eesVÕRUS- linnavalitsuse eesRAKVERES- keskväljakulVALGAS- linnavalitsuse eesNARVAS- Peetri platsil
Viipekeele ABC
Kuna ma olen vokaalselt võimetu teatud ajaks, pean vaikselt hakkama viipekeelt õppima. Kaks ÜLIOLULIST fraasi on selged. Iseasi, kas päris-viiplejad sellest ka aru saavad.
Fraas 1: “Haned-luiged tulge koju! Ei saa, hunt on ees! Tulge ikka!” (Tõlget palus K)
1. lehvitad kätega, ühe korra õla kõrguselt (“haned”)
2. teine kord piha kõrgusel (“luiged”)
3. viipad kaks korda kutsuvalt (“tulge koju”)
4. tugev pearaputus ja õlakehitus (“ei saa”)
5. näitad hambaid (“hunt”)
6. sirutad labakäe, mis on jo-le-mi astmestikus mi-d tähistavalt rinna kõrgusele tõstetud (“on ees”)
7. lööd käega ja viipad uuesti (“tulge ikka!”).
Fraas 2: “Saame kokku kell 5 piimakombinaadi nurga peal”
1. surud oma käed kokku käepigistuseks (“saame kokku”)
2. parema käe kahe näpuga patsutad vasaku randme ülaküljele (“kell”)
3. tõstad väljasirutatud sõrmedega parema käe üles (“viis”)
4. haarad kahe käega oma rinnapartiist ja loksutad neid korra üles-alla (“piimakombinaadi”)
5. puudutad parema käega vasakut küünarnukki (“nurga peal”)
Nüüd peab ainult ropendama veel õppima ja CV-sse võib viipekeele sisse kirjutada.
MHKPN-TV*
Jeeee, Eesti telemaastikule lisandub uus kanal…mida ma kunagi vaatama ei hakka. “Uus kanal keskendub inimeste vahelistele suhetele, sellepärast on rõhk jutusaadetel ja sarjad ning filmidki on vastavalt valitud.” /—/ Jutusaadetest näeb kanalis maailma talkshowde lipulaeva „Oprah“, samuti kodumaist vestlussaadet „Õhtusöök kahele“ ning ekraanile jõuab ka meeleolukas „Unelmate pulma eri“.”
Esmapilgul tundub tegemist olevat masendavalt üheülbalise programmiga. Oprah? Faking Unelmate Pulm? Suunatud eelkõige naistele? Jah, mööngem, et seebid ja suhtedraamad on olnud traditsiooniliselt naiste vahtimisobjektideks. Võibolla elan ma kott peas ja mängin seal kauneid stsenaariume, kuid mulle tundub, et tänapäeval on selline nüri sihtgrupp kokku kuivamas. Võrdõiguslikkus, töönarkomaania, haridustaseme tõus jne – palju neid roosamannat jõllitavaid mutte ikka peatselt alles jääb? Tegelikult njah, kui nüüd pikemalt mõelda, siis meeleheitel koduperenaisi ja tibielanikke on Eestimaa pinnal roppu kanti.
Kui võrdõiguslikkus ja stereotüübid juba jälle kõne all on, siis illustreerivaks materjaliks üks juhtum eelmisest nädalast. Üks tütarlaps tuli kontrolltööd järele vastama, küsisin ta käest muuhulgas, et milline on tema meelest hetkel Eesti parim teleajakirjanik. Tüdruk mõtles natuke ja vastas, et Elo Mõttus on päris huvitav.
Mina: “Miks? Mis ta huvitavaks teeb?”
Tüdruk: “No, ta on selline elav ja… topib oma nina igale poole. Kuigi jah, ta võiks teha selliseid pehmemaid lugusid…et kui ta neid poliitikalugusid teeb, siis ta ei mõju kuidagi usutavalt. Ta võiks kajastada igasuguseid sündmusi ja neid poliitikaasju võiks kajastada…äää…näiteks…”
Mina: (hoian hinge kinni ja juba tean, mis sealt tuleb) “?”
Tüdruk: “Noh võiks kajastada mõni mees, siis oleks see kuidagi tõsisemaltvõetav või midagi…”
And then all hell broke loose. 15-minutiline lühiülevaade sellest, kuidas meedia on traditsiooniliselt läbi visuaalsete koodide ja määratud rollide naisi alavääristanud ja kuidas sellised stereotüübid tuleks raginaga maha murda. Ma loodan, et sellest midagi tolku ka oli.
* MeeleHeitel KoduPereNaiste TeleVisioon
Kuidas köha mu mölatsölibaati ajas
See talv on möödunud tõve tähe all. Kui seda üldse talveks nimetada saab. Arvatavasti ongi see ligasus-lögasus, nje rõõba nje mjaasa ilm üks haiguskülluse põhjustest. Lisa kaussi stress, ületöötamine, ebaterved eluviisid ja vitamiinide võtmise ebaregulaarsus ning voila! Te olete just saanud hakkama neljakuise haigusekeeksiga.
Köha tuli mu ellu aastal 1986, kui astmahakatis tahtis oma küünised mu kerre lüüa. Mõned aastad rabelevat ja ülikiiret kasvamist ja arengut ning härra Inhalaatori Eksisteerimise-Põhjus sai seljatatud. Peale seda nagu keskmisel eestlasel ikka – talvel ehk korra võttis köhima ja nohima, aga vaid nädalaks.
Sel talvel aga saabus köha mu argiellu novembri lõpus ning otsustas, et talle meeldib mu organism. Piltlikult öeldes: pani uued kardinad, lõhkus mõned vaheseinad suurema köögi nimel maha ja räntsatas diivanile KöhhTV-d vaatama. Sihuke mugav mees, et ei taha üldse lahkuda. Kopsi akna taga, lase uksepraost taruvaigu- ning Vietnami salvi aure sisse või uputa ta korterit põdrasamblateega – mitte muhvigi pole kasu, vend paneb tümaka kõvemaks ja kutsub sõpru külla (kuulu järgi on mingid retsid Rein Nohu ja Peeter Palavik).
Kogu selle jama tulemiks on see, et mul on vähemalt viimased 3 kuud olnud tõsiseid hääleprobleeme. Mis on nüüdseks tipnenud arvatava häälepaelte põletikuga. Paar päeva pole piuksugi suust välja saanud. Ja praktiseerin nüüd mölatsölibaati – kaks nädalat ei tohi rääkida, rääkimata (hah, mida sõnamäng) sosistamisest, mis kurnab hääleaparaati kõige hooramal moel.
Pluss.
Pluss.
Oeh, ma ei suuda seda väljagi kirjutada. Ma pean suitsetamise maha jätma.
Hetkel olen sigarettide kogust piiranud.
Ja tõmban enesepettuseks Marlboro mentooli.
Aga nende väikeste asjadega peab leppima, sest teine võimalus on loobuda oma praegustest meeldivatest töökohtadest. Viiplev pedagoog, kes saab õpilasi korrale kutsuda nende peale sülitades või agressiivselt nipsutades ja vilistades, ei ole just kuigivõrd tõsiseltvõetav. I can smell the courtcases coming already.
Ja andke andeks, aga raadios ei ole mul hääletuna ikka mitte midagi teha, kui me just uudiseid morses edastama ei hakka.
Bitch, we have a problem
Ja muidugi. Väikese hilinemisega, aga siiski. Tegelikult olen ma seda kontserdielamust terve nädal jupp-jupi kaupa seedinud. Sest ma läksin 10. veebruaril Saku Suurhalli väikese kartusega – et äkki ei küündi Helsinkis mõned aastad tagasi saadud eufooriani. Eelkõige kahel põhjusel:
– Munky tuurilt lahkumine
– viimane album oli 50% ulatuses saast
Aga kontsert ise lükkas esimese kahe minutiga kõik kõhklused ja kartused kusagile teise dimensiooni hõljuma ja oma aega ootama. Ma olen väga tänulik, et mõned mu lemmik-kollektiivid, sh KoRn ikka veel oma vanakooli aegadest pärit austajatele mõtlevad ja ainult uue (niivõrd kuivõrd) plaadi materjali ei promo.
Tegemist oli mu top 3-s kindla koha hõivanud üritusega. Jään hirmuga uut ootama.
Kassi Veterinaarklõun
Niisiis, ma olen kassivalves onju. Täna hommikul ärkasin selle peale, et pussy mjäugus mu peale ja oli üldse kuidagi hüperaktiivne. Pesin hambad ära ja suutsin enam vähem üles ärgata ning märkasin alles siis, et kiisumiisul on miskine pikk nöör persest väljas. Ma kahtlustasin esimese hooga paelussi, kuid lähemal vaatlusel selgus, et kittycat on öösel pakkimisnööri söönud.
Ma ei tea, mis kogustes, aga mina sain sealt tagantpoolt ühe tõmbega umbes pool meetrit kätte. Kass kräunus ja jooksis mu eest suurel kiirusel muidugi ära. Mis iseenesest operatsioonile “Tõmba tagumikust x meetrit nööri välja” oluliselt kaasa aitas.
Elagu kassid!
Okei, ma tulin üle
Kuulasin vanemaid ja targemaid ja tulin ära.
“Follow this handy rule-of-thumb: start a blog using Blogger. If you are still at it after 3 months, get off Blogger immediately. It is not as daunting as you think and there are plenty of hosting companies offering cheap plans and differing software packages like Movable Type or WordPress. Make the move.”
Tark pidavat ju teiste vigadest õppima…
Ja mina teen kopipeist alustuseks.
Kassi Klõun
Töökaaslane põrutas nädalaks Egiptimaale puhkusele. No, täitsa tavaline kaasus ju, kas pole? Mitte minu jaoks: nimelt on sel töökaaslasel ärahellitatud siiamlane – kass siis, mitte kokkukasvanud kaksik – ja tal ka moodsa aja haigused. Kipub masendushoogude ajal oma persekarvu sööma. Nii ma nüüd elangi nädala jagu töökaaslase korteris, kindlustamaks, et tagasitulles neile roosa kiilas kass “mjäu” ei ütleks.
Kulinaarsed kinonaudingud
Otsustasime sõpradega ühel kaunil laupäeva õhtul minna kinno ja vaadata kõige nõmedamat filmi, mis hetkel jooksmas oli. Ehk siis Alien vs Predator kahte. Esiteks olime me kõik võrdlemisi pohmeluses eelmisest õhtust, mistõttu kõik järgnev tundus väga sürr.
Kinno saabusime veidi enne seitset, et oleks aega snäkke ja värki veel osta. Astusime ostlemise järel saali ja ohhoo, juba tuled kustus ja film käimas. Hiilisime siis vaikselt eest teise ritta ja toetasime oma tagumendid ebamugavatele kinotoolidele. Natuke sebimist ja seejärel sai silmad ekraanile suunata. Suur oli aga meie üllatus, kui oodatud robot-tulnukate asemel vaatasid meile sealt vastu hoopis väike nunnu tüdruk ja mingi nirgitaoline kõnelev elukas. Aeglaselt, kuid järjekindlalt hakkas meie kõigi teadvusesse jõudma fakt, et ilmselgelt ei ole tegemist tulnukpredaatorite filmiga. Hoopis Kuldne Kompass, laste fantaasiafilm. Üle õla piiludes sai selgeks ka teine tõsiasi – nimelt olime me terve saali peale vist ainsad täiskasvanud, pimedast saalist vaatas vastu umbes nelisada alaealist silma.
Selle peale ohkas R sügavalt ja sosistas: “Kurat, esiteks ma olen seda filmi juba piraatluse korras vaadanud ja teiseks ei ole tegemist filmiga, mida ma kaks korda tahaksin vaadata.” Ja ohkas veelkord.
R’i õnneks on K hea sõber ja aitas ta masendust leevendada, tõmmates võiduka ahhaa!-sosina saatel seljakotist purgi õlut välja. Peale seda soris ta veel veidi oma ranitsas ja küsis siis maailma kõige absurdsema küsimuse. “Aga kuulge, kas keegi sinki tahab?” Jah, SINKI! Ja pakkuski heldekäeliselt ja peanoogutuse saatel viilutatud sea küljetükki.
Ja pee essina. G rääkis ka ühe toreda filmipõhise loo. Olid nemad kunagi mingi sõbranna ja G 87-aastase vanaemaga vaadanud Jääaeg 2-e ja plikad arutasid omavahel, et kes ikka millisele tegelasele eesti keeli häält teeb. Korraga ütles vanaema, natuke aega nende jutuajamist kuulates: “Aaa, neil on inimesed sees jah?”
Uus jäätmeseadus tutvustab meile mõisteid nagu naabriluure, naabrisõim ja naabrikius
Postimehes käib online-intervjuus uue jäätmeseaduse-teemaline andmine. Kurb on tõdeda, et austusväärsed spetsialistid, kes vastajatoolile asetatud, on üleolevad ja sarkastilised.
Küsimus: “Käin koeraga jalutamas ära, kaka, mis panin kilekotti, tühjendan biol. jäätmetesse, siis lähen korterisse ja pesen kilekoti puhtaks, viin kilekoti kilekottide konteinerisse, kas nii? Kuhu panna eramajast tuhk?”
Vastus: [Andres Siplane]: “Tuhk võib minna komposti. On õige küll, kui Te puhta kilekoti kilekottide konteinerisse panete. Tubli olete!”
Homeri identiteedikriis juppideks lammutatuna
Täna pidin ühe ülikooli kodutöö tegemiseks lausa mitu õlut kõrvale võtma, sest päris aus olles ei ole ma kunagi pidanud tõsimeelselt ja akadeemilist distantsi hoides sellist teksti tõlkima. Tulemus on siin.
“Episoodi kirjeldus:
Osa algus. Simpsonite perekond istub sohval televiisori ees ning heidab erinevate telesarjade üle isekeskis nalja. Klõpsitakse kanalilt kanalile, kuni lõpuks pälvib nende tähelepanu telesari „Politseivõmmid” (Police Cops), millest saab nö „sari sarjas”. „Politseivõmmide” kangelasteks on kaks Miami Vice’i tüüpi politseinikku, kes on just nabinud kinni pangaröövlid. Üks politseidetektiividest (kes on samas ka imetlevatest naistest ümbritsetud miljonär) tutvustab end ekraanil sõnadega: „Simpson, detektiiv Homer Simpson.”
Simpsonite perekond on šokeeritud, eriti keeletuks jääb Homer, kes ajab iseenda ja telesarjas nähtava tegelase omavahel lausa sassi. Multifilmi süžee areneb edasi viie tuum-ideena, mille käigus Homer Simpsoni identiteet aina enam ja enam puntrasse jookseb.
Esiteks hakkab Homer end täielikult samastama telekangelasega: „Ohhoo, nad on mu iseloomu perfektselt tabanud! Kas te nägite, kuidas issi kuuli kinni püüdis?” Ning teisalt võtavad ka kõik Springfieldi elanikud Homeri pseudoidentiteedi omaks, käitudes temaga nagu ta tõepoolest olekski kangelaslik teledetektiiv: „Hei, härra Simpson, söör, kas ma saaksin Teie autogrammi?”
Järgmisena muudavad „Politseivõmmide” produtsendid teledetektiivi glamuursest kangelasest kohmakaks kõrvalosatäitjaks, mis omakorda vallandab tulva nalju Homeri tegeliku identiteedi pihta. Telesarja uus karakter on tegelikult pea sajaprotsendiline tegeliku Homeri koopia. See vihastab päris-Homerit: „Hei, mis toimub? See tüüp ei ole ju Homer Simpson! See tüüp on ju paks ja loll!”
Linnarahvas reageerib aga Homerile ikka veel nagu ta oleks televisioonist pärit tegelane – nüüd aga käitudes temaga üleolevalt. Homer hakkab taipama, milline on tema tegelik ja milline tema fiktiivne (välja mõeldud, ilukirjanduslik) identiteet. Kui kolleegid kogunevad töö juures tema kabineti juurde koridori, oodates, et ta „teeks midagi lolli”, ütleb Homer: „Mul on kahju teile pettumust valmistada, aga mulle tundub, et te ajate mu sassi väljamõeldud tegelasega.”
Osaline Simpsonite vaatajanauding on pärit irooniast – animeeritud multikategelane Homer väidab, et ta on „tõeline”, mitte nagu väljamõeldud tegelane niigi väljamõeldud Simpsonites. Episoodi autorid jätkavad lõpmatuna tunduvas peeglitesaalis „tõelise” ja „väljamõelduga” mängimist. Selle suurepäraseks näiteks on süžeeareng, kus Homer käitub täpselt nagu „Politseivõmmide” kohmerdis-Homer, pillates fondüüpoti tuumaelektrijaama kontrollpaneelile.
Homeri identiteedikriis viib ta lõpuks Hollywoodi, kus astub vastu „Politseivõmmide” produtsentidele ja nõuab, et nood tooksid kangelasdetektiivi show’sse tagasi: „Ma anun teid! Ma olen ju inimene! Andke mulle mu väärikus tagasi!” Piirid Homeri tegeliku identiteedi ja meediaidentiteedi vahel hägustuvad veelgi, kui produtsendid kasutavad juhtunud stseeni järgmises „Politseivõmmide” osas ära, et Homeri telekarakterit veel tobedamana näidata.
Kolmandas tuum-idees liigub fookus Homeri võitluselt teletegelasega eemale. Homer’il tekib idee, et uus nimi annab talle ka uue identiteedi. Selle liini alguses läheb Homer „Politseivõmmide” tegijatega kohtusse, et tõestada oma nime sündsusetut kasutamist. Kui kohtuasi tagasi lükatakse, otsustab Homer tormakalt oma nime Max Power’iks (Max Võim) muuta. Mehe elu muutub koheselt tundmatuseni. Paraneb Homeri enesehinnag, ta muutub jõuliseks ja dünaamiliseks, tema kaastöölised ja ülemus kohtlevad teda respektiga. Mr. Burns, kes esimest korda tema nime mäletab, hüüatab: „Kes suudaks nii magnetilise indiviidi nagu sina, nime unustada? Jätka head tööd, Max.”
Kui Homer Rikastonis endale uut, võimukat garderoobi ostab, kohtub ta ühe Springfieldi eliidi liikme, Trent Steele’ga (Trent Terasega). Trent võtab Homeri (nüüdse Maxi) oma tiiva alla ja kutsub ta „Springfieldi noorte ja moodsate võimupaaride” aiapeole. Üritus, nagu selgub, on keskkonnaprotestiaktsiooni eelsoojenduseks.
Selle ideeliini kriitiliseks punktiks, mis haakub „Politseivõmmide” identiteedikriisiga, saab hetk, mil Homer avaldab oma uuele parimale sõbrale Trent Steele’le nime „Max Power” päritolu. Kui Trent hüüatab: „Oo, milline suurepärane nimi!”, vastab Homer: „On ju? Ma sain selle juukseföönilt.” Homeri lahendus meediast tulenenud identiteedikriisile peitub enda uuesti leidmises väikese kodumasina võimsuse astmes. Homeri „mina” on võrdsustatud tootega. Ja alguses on tulemus hämmastavalt positiivne. ‘
Neljas süžeeliin juhib vaataja lõpplahenduseni. Kolmandas süžeeliinis tundus, et Homeri föönilt pärit identiteet lahendab tema identiteedikriisi rahuldavalt. Siiski laguneb see arusaam peatselt.
Aiapeol teevad Homer ja Marge tutvust erinevate kuulsate keskkonna-aktivistidega nagu näiteks Woody Harrelson ja Ed Begley juunior. Nende stseenide tagamõte on näidata, et liba-kuulsus Max Power on võrdne teiste sama pealiskaudsete ja naeruväärsete kuulsustega.
Aiapeo lõppedes teatab Trent Steele, et on aeg minna bussile, mis viib neid protesteerima „meie rahva metsade põhjendamatu maharaiumise vastu”. Seda eesmärki parodeeritakse järelejätmatult: „Me peame puid kaitsma, kuna puud ei saa iseennast kaitsta. Välja arvatud Mehhiko võitluspuud, muidugi.”
Peokülalised sõidavad sekvoiametsa, et metsatöölistele vastu astuda ja aheldavad end puude külge. Politseiülem Wiggum, Eddie ja Lou astuvad Homerile vastu, üritades talle „Hipi-tugevusega” gaasi silmadesse pihustada ja selle tegevuse tulemusena hakkavad Homerit ümber tema puu taga ajama. Homeri kett, millega ta puu külge seotud on, toimib saena ja lõikab puu, mille külge ta seotud on, maha. Puu kukub omakorda teiste sekvoiade peale, kukutades doomino-efektiga terve metsa. Homer, kes lõpuks puu küljest vabaks pääseb, viskab keti õhku, tappes sellega valgepea-merikotka. Homer (võlts Max Power) hüljatakse ja tõugatakse kuulsuste aktivistide seast välja.
Viiendas ja viimases süžeeliinis (mis toimib osa epiloogina) lamavad Marge ja Homer voodis. Marge ütleb Homerile, et tal on hea meel, et Homer oma nime tagasi Homer Simpsoniks muutis ning Homer vastab: „Jah, ma õppisin, et ma pean jääma iseendaks.””
I hate my life sometimes
Jah, pole just suurem asi mantra, aga ma olen paraku seda lauset tänase päeva jooksul umbes sada korda üle huulte ja näpuotste lasknud. Asi läks isegi nii kaugele, et kirjutasin ühe kodutöö lõpulõiguks
“9. Hinnang kommunikatsioonistrateegia elluviimise tõenäosusele
Sellisel kujul kindlasti mitte. Ma vihkan oma elu.”
Viimase lause võtsin maha, et ikka hästi sisukas lõik oleks.
Mmmm...mmmeedia 
leave a comment