Kaks roppust päise päeva ajal

Suutsin just speak’i ajal ühte lausesse kaks genitaali paigutada:

“Jah, me peaksime hakkama soomlastele siin vit…vit…vitsa andma, see oleks meie läbimurde…mmm…riist turismivaldkonnas.”

Kurrrrat.

Kuidas Viisitamm ja meedia jälle tülli läksid

See on paari aasta jooksul juba teine kord, kui Viisitamm meedia peale pahandab ja lasteaeda mängima hakkab.

Suhtekorralduslikult väga loll samm herr Viisimummu poolt.

Luuleline neljaba

Hommikusel blogitiirul (jah, ma käin enne blogides, kui lehtede online-versioonides) sattusin loomulikult Leheneegri poolt viidatud luulelembelistele kodanikele. Kus nii kaebekiri-avaldus kui ka vastus sellele kaunilt riimi sätitud olid.

Tavaliselt juhtub naeratama panevate infokildudega ikka sedasi, et tekib tugev sisemine tung neid ka meie auditooriumiga jagada. Igatahes, kui olin selle kaheosalise oopuse eetris maha lugenud ning speak’i lõppedes mikrid maha tõmbasin, helises stuudiotelefon. Helistas agar naiskuulaja, kes mulle kohe vurinal telefonitorru ise meisterdatud raadiojaama-teemalise luuletuse maha luges. Tegi südame kohe soojaks. Ilu sünnitab ilu. Head asjad loovad uusi häid asju. Meeldivad emotsioonid tõmbavad ligi teisi samasuguseid (tra, ma kõlan nagu The Secret’i reklaamtekst, okou. Köhhhorseshitköhh!).

Kahju ainult, et sel rohujuuretasandi sulesepal e-mailimise võimalust ei olnud. Palusin tal igatahes kasvõi kellegi tuttava käest abi küsida ja selle armsa teose meie poole saata. Saab seina peale panna.

Päev oli tehtud igatahes.

uuuuh. mother…

Kujutame nüüd ette, kui nõme on mängida saksofoni, kui oled just küpsist söönud. Ja nüüd korrutame selle tunde neljaga ja näeme vaimusilmas, kui kuiv saab üldse üks suu olla. Ma arvan, et keskpäevased uudised naksusid. Uibljäää.

Flower Power

Hää hääl

Dame Judi Dench pole mitte ainult väga hea näitleja, tal on peaaegu perfektne naishääl.

Kampaania „Võtame Ära 2008“ kogub populaarsust

Eestimaa aktiivsed kodanikud algatasid uue liikumise „Võtame Ära 2008“. Kampaania käigus võetakse ära kõik, mis ripakil.

 

Liikumise eesmärgiks on jaanipäevaks võtta ära 200 tonni asju, sinna lisanduvad mittemateriaalsed võtmisobjektid.

 

Liikumise juht Kalmar Karm ütles, et idee saadi “Teeme Ära 2008” kampaaniast, pealehakkamiseks andis julguse “Teeme Ära” suur populaarsus eestlaste seas.

 

Kalmar Karmi sõnul on liikumisel juba praegu 90 000 aktiivset liiget, kes igal ettejuhtuval võimalusel midagi ära võtavad.

 

Ehkki ametlik võtmispäev toimub 23. juunil, on esimesed võtmisaktsioonid praeguseks juba toimunud. Põhiliselt võetakse ära ühistranspordis ja õllesaalides, aga näiteks võeti eile ära ka ühe Pärnu vanadaami käekott, eelmisel kuul võeti riigikogult maine.

 

 

 

Ei, mulle tegelikult sellised väga sisukad ja detailidesse süübivad pealkirjad meeldivad, ma ei saa aru, miks SL Õhtuleht neid ei kasuta. (Jah, punkt pealkirja lõppu).

Kuidas köha mu mölatsölibaati ajas

See talv on möödunud tõve tähe all. Kui seda üldse talveks nimetada saab. Arvatavasti ongi see ligasus-lögasus, nje rõõba nje mjaasa ilm üks haiguskülluse põhjustest. Lisa kaussi stress, ületöötamine, ebaterved eluviisid ja vitamiinide võtmise ebaregulaarsus ning voila! Te olete just saanud hakkama neljakuise haigusekeeksiga.

 

Köha tuli mu ellu aastal 1986, kui astmahakatis tahtis oma küünised mu kerre lüüa. Mõned aastad rabelevat ja ülikiiret kasvamist ja arengut ning härra Inhalaatori Eksisteerimise-Põhjus sai seljatatud. Peale seda nagu keskmisel eestlasel ikka – talvel ehk korra võttis köhima ja nohima, aga vaid nädalaks.

 

Sel talvel aga saabus köha mu argiellu novembri lõpus ning otsustas, et talle meeldib mu organism. Piltlikult öeldes: pani uued kardinad, lõhkus mõned vaheseinad suurema köögi nimel maha ja räntsatas diivanile KöhhTV-d vaatama. Sihuke mugav mees, et ei taha üldse lahkuda. Kopsi akna taga, lase uksepraost taruvaigu- ning Vietnami salvi aure sisse või uputa ta korterit põdrasamblateega – mitte muhvigi pole kasu, vend paneb tümaka kõvemaks ja kutsub sõpru külla (kuulu järgi on mingid retsid Rein Nohu ja Peeter Palavik).

 

Kogu selle jama tulemiks on see, et mul on vähemalt viimased 3 kuud olnud tõsiseid hääleprobleeme. Mis on nüüdseks tipnenud arvatava häälepaelte põletikuga. Paar päeva pole piuksugi suust välja saanud. Ja praktiseerin nüüd mölatsölibaati – kaks nädalat ei tohi rääkida, rääkimata (hah, mida sõnamäng) sosistamisest, mis kurnab hääleaparaati kõige hooramal moel.

 

Pluss.

Pluss.

Oeh, ma ei suuda seda väljagi kirjutada. Ma pean suitsetamise maha jätma.

Hetkel olen sigarettide kogust piiranud.

Ja tõmban enesepettuseks Marlboro mentooli.

 

Aga nende väikeste asjadega peab leppima, sest teine võimalus on loobuda oma praegustest meeldivatest töökohtadest. Viiplev pedagoog, kes saab õpilasi korrale kutsuda nende peale sülitades või agressiivselt nipsutades ja vilistades, ei ole just kuigivõrd tõsiseltvõetav. I can smell the courtcases coming already.

 

Ja andke andeks, aga raadios ei ole mul hääletuna ikka mitte midagi teha, kui me just uudiseid morses edastama ei hakka.  

Kohus istub varrastel? Pätt-vardad?