“Saladused” plagieerib
Juhtusin Tuuli Roosmaa saatele “Saladused”, mis väidetavalt kõneleb meile eestlaste endi lugusid. See sitalugu aga oli pooleldi sealt kuradi perekoolist, mis tänu armastusväärsetele kaasblogijatele ka minuni jõudis. Aga üldiselt oli see lugu maha shlikerdatud vist mingist reklaamist, mis netiavarustes tükk aega ringelnud on:
Imogen Kalevi reklaamis
Vaatasin eile televiisorit, tuli reklaam nagu ikka. Teiste hulgas ka Kalevi reklaam – mingi shokolaad vms. Jäi häirima, et kust see vokoodriline võte pärit on. Pikka aega nuputasin, enne kui lahvatas, et kurat, Imogen Heap (“Hide and seek“) ju. Ilus võte iseenesest.
Eesti lugu ehk EPLi reklaam
Ilusaks jätkuks täna varem postitatud post-it-oopusele. (Get it, get it? postITatud post-it, uh, I’m killin’ myself here)
Ma müün oma otsaesise Safole
Tegelikult ei taha ma sellest rääkida, sest see on ebaeetiline ja idiootlik. Kuulsin H käest, et eile oli Reporteris sellest isegi lõik olnud. Ma ei ole tahtnud seda vaadata, sest ma oletan, et see on jälle kõige jõhkram definitsiooni järgi abitu inimese ärakasutamine (lapsed, vanurid, vaimse puudega inimesed, asotsiaalsete eluviisidega indiviidid, teovõimetud homo sapiens’id üldiselt. Pluss Vändra-Aveli).
Aga, kamoon Oru Kodu, pakuks siis sellise jaburduse eest väärt tasugi. Kunagi oli USA-s mingi sarnane lugu kasiinoreklaamiga, aga seal oli ikka arvestatavam summa mängus kui “ah-vaatame-võib-olla-saad-paar-prossa-odavamalt-meilt-maja-osta”.
Kogre räpp 2008
H saatis selle lingi ammu, aga läks meelest vaadata. Jumal tänatud, lükkasin ajukahjustust vähemalt mõne nädala jagugi edasi. Mul tekkis küsimus: kes on Koger & Partnerid marketing-osakonna juht, või kes veab sisseostetud reklaamiteenust? A monkey?
– alguse gong kõlab täpselt nagu Sizzla või ükskõik kelle teise military riddimi algus
– tiimi sisenemine on sellest maailmast väljas. Persekukkund-gängsta-longe? Talupoja-kaera-jaani-šikk? Tapa-sipelgaid-samm?
– pidevalt off-beat
– kummaline kratsimine kesk olulist teksti, mis muudab mõtte jälgimise suht raskeks
– 1. klassi jumbud tulevad meelde, kes püüdlikult aulas õpilaste ees “v lessuu radiilass joolotška, v lesssuu anaa raslaaaa, zimoi i ljeetom stroinajaa, ziljoonaja bõlaa” loevad
– “me tahame su hinge, millel kõrge hind” …. ummmm, plain ol’ cree-py!!!
– seal, kus neli meest on profiilis ja neiu ütleb püüdlikult, et me õpetame suure ilma saladusi sulle (1:10) – mis temaga lõpus juhtub, kukkus pikali v?
– ja keda nad tulle kupatavad? Kõik uued ehitajad? See on kahtlaselt mingi sekti moodi.
– 1:23 – sõnu pole vaja. Isegi Paula Abdul teeks kõvema koreograafia.
– nii elavalt ei ole võimalik kohvitassiga vehelda. Kui sa just kellelegi põletushaavu tekitada ei soovi. Butafooria, se on vilmitrikk, mütlen teile, vilmitrikk!
– … panite jah kräppi. Aga kriitik on ju lihtne olla.
– “Koger ja partnerid, SURE NÜÜD!”
Reporter ja Seitsmesed uudised imevad
Pole paar päeva Eesti teleuudiseid vaadanud ja ma ei tea, kas asi on selles puhkepausis või on täna nõme päev, aga ma ei suuda lihtsalt enam midagi peale AK vaadata. Ja olgem ausad, Reporteri ja Seitsmeste uudiste mõjuväljas on kordades rohkem inimesi. Kellega täiesti nahhaalselt manipuleeritakse.
Reporter.
“Varsti on meie telemaastik jälle rikkam, alustab (sisesta ülistav omadussõna) Kanal 11, mis edastab (sisesta ülistav omadussõna) filme, (sisesta ülistav omadussõna) talk-show‘sid ning (sisesta ülistav omadussõna) omasaateid.” Või midagi selles liinis. Ma panin end saatejuhi kingadesse (natuke suured olid) ning püüdsin ette kujutada, kuidas mina seda uudist sisse juhatanud oleks. No ei väändu mu huuled nii mastaapseks oma saba kergitamiseks. Mingi ajakirjanduseetika uss on mind liigselt purenud vist. Igatahes, miks mulle see “uudislõik” ei meeldinud – keskmine (ja ma mõtlen selle all lolli, vabandage mu kõrkust) televaataja, ei suuda eristada tõeliseid uudiseid ja lihtlabaseid reklaame. Jah, ma saan aru, et oma tütarkanal ja blaa blaaa, aga ekskjuus mii, uudistesaates selline “uudis”? Hahaa, aga tegemist on ju uudisteMAGASINIGA! Ja sinna ongi koer maetud.
Reporter kutsub inimestes (ja siin ma mõtlen jälle lolli televaatajat) esile tugevaid emotsioone. Neutraalsuse hinnaga. Ja lolli televaataja all mõtlen seekord ennast. Uudislõik, mis rääkis sellest, kuidas Juri Žuravljov, kes möllas aprillisündmustes mitme mehe eest, sai täna tingimisi karistuse, kutsus minus esile tõelise adrenaliinitulva – seisab mees kaamera ees, lai naeratus värdjamollil ja kõneleb sellest, kuidas tema ei ole süüdi ja tegemist on poliitilise farsiga. Laamendavast endast on olemas solid videomaterjal. Olles poliitiliselt korrektne, fuck that, kuradi tibla raisk. Häbiks vene rahvusele. Näed, ja korraks imetigi mind reporter-reaalsusesse, kus kõik venelased on karikatuursed kurjamid. Hoolimata sellest, et mõned minutid enne näitas, kuidas Marju Lauristin kutsus eestlasi üles end rahvussuhete puhul kõrvalt kriitilise pilguga hindama.
Vahetasin siinkohal kanalit. Seitsmeste uudiste lõpule sain pihta. Ja sealt tuli…Tähetund.
Somebody, please, shoot me at seven o’clock.
Porr Elionis
Mul tõmbas ikka juhtme kokku. Mis mõttes? Kes on sihtgrupp? Mis kanalites? WTF?
Näidised on olemas, kõigi viie klipi lingid saad – kust mujalt? – elu24-st. Langetan vasikasilmad ja häbenen (töövälisel ajal elukakskendnelja lugema, kes oleks võinud seda arvata?)
Cutting is not cool
Ma just mõtlesin siin nädal tagasi, et kuidas selline reklaam läbi lasti. Glamuur ja lõikamine ei käi ju käsikäes. Või käivad? Igatahes, selline lahendus tundus kuidagi hea maitse piiri ületavat. No ja hakkab nüüd siis vaikselt reaktsioone tulema: “Viljandi linnavalitsus kohustas bussiootepaviljonide reklaampindu haldavat osaühingut JCDecaux Eesti võtma koolide ja lasteaedade lähedusest maha meelelahutusportaali Elu24.ee reklaamplakatid, sest need ei vasta heale tavale.”
leave a comment