Nüri

Sophisticat kirjutab pikalt SATC (Seriously Annoying TV Cliché) idiootsest müüdist.

Varrukast võtta kohe teine ka. Eile näitas miski Eesti telekanal “Paycheck’i” (Ben Afflecki reisid ajas ja inimestes vms). Kaks märkust filmi lõpu kohta:

– kui tõenäoline on, et kaks hiilgavat teadlast lepivad palavas kasvuhoones märatseva kurgikasvataja rolliga ja saadavad kõik vaimsed ambitsioonid kukele? Vead nüri järjekindlusega väetisekotte ja näpid tomateid? No fucking way.

– iga Hollywoodi filmi peab lõpetama papilitakas. Antud juhul siis 90 miljonit dollarit võitnud lotopilet. Ilma poleks kuidagi saanud ju.

Käisin Tropic Thunder’it vaatamas. Kaks korda.

– Tom Cruise oli end oma saientoloogia mumbo-jumbo, diivanil hüppamiste ja täiesti ühte tüüpi rollidega minu silmis madalamaks kui muru teinud. Patomm Kruusi aktsiad läksid peale seda filmi järsult üles. Ma julgeks kohati ehk isegi väita, et see oli ta elu roll.

Ainuke asi, mis ärritas, oli sulalollus. Selline, mis tuleb kinosaalis sinu taga istuvate teinidebiilikute suust. Ma kujutan ette, et nad ei saanud poolest filmist aru või jõudsid teatud intertekstuaalsed naljad neile tõsise hilinemisega kohale. Tekkis tungev tung ümber pöörata ja neile nalju ja viiteid puust ja punaseks ehitama hakata.

Väga lahe animatsioon

Sellega võis küll jõhkralt tööd olla.

Päeva poolitusmärk-sidekriips

Alaska for ever

Kui seda tutvustust lugesin, siis ilmus silmade ette, algul häguselt ja rida-realt aina selgemate piirjoontega telediktor Peeter Oja, kes tutvustas Kreisiraadios ülipõnevat filmi  “Raju Laht ehk Veri Köögis”.

Nunnu nohik

Kulinaarsed kinonaudingud

Otsustasime sõpradega ühel kaunil laupäeva õhtul minna kinno ja vaadata kõige nõmedamat filmi, mis hetkel jooksmas oli. Ehk siis Alien vs Predator kahte. Esiteks olime me kõik võrdlemisi pohmeluses eelmisest õhtust, mistõttu kõik järgnev tundus väga sürr.

Kinno saabusime veidi enne seitset, et oleks aega snäkke ja värki veel osta. Astusime ostlemise järel saali ja ohhoo, juba tuled kustus ja film käimas. Hiilisime siis vaikselt eest teise ritta ja toetasime oma tagumendid ebamugavatele kinotoolidele. Natuke sebimist ja seejärel sai silmad ekraanile suunata. Suur oli aga meie üllatus, kui oodatud robot-tulnukate asemel vaatasid meile sealt vastu hoopis väike nunnu tüdruk ja mingi nirgitaoline kõnelev elukas. Aeglaselt, kuid järjekindlalt hakkas meie kõigi teadvusesse jõudma fakt, et ilmselgelt ei ole tegemist tulnukpredaatorite filmiga. Hoopis Kuldne Kompass, laste fantaasiafilm. Üle õla piiludes sai selgeks ka teine tõsiasi – nimelt olime me terve saali peale vist ainsad täiskasvanud, pimedast saalist vaatas vastu umbes nelisada alaealist silma.

Selle peale ohkas R sügavalt ja sosistas: “Kurat, esiteks ma olen seda filmi juba piraatluse korras vaadanud ja teiseks ei ole tegemist filmiga, mida ma kaks korda tahaksin vaadata.” Ja ohkas veelkord.

R’i õnneks on K hea sõber ja aitas ta masendust leevendada, tõmmates võiduka ahhaa!-sosina saatel seljakotist purgi õlut välja. Peale seda soris ta veel veidi oma ranitsas ja küsis siis maailma kõige absurdsema küsimuse. “Aga kuulge, kas keegi sinki tahab?” Jah, SINKI! Ja pakkuski heldekäeliselt ja peanoogutuse saatel viilutatud sea küljetükki.

Ja pee essina. G rääkis ka ühe toreda filmipõhise loo. Olid nemad kunagi mingi sõbranna ja G 87-aastase vanaemaga vaadanud Jääaeg 2-e ja plikad arutasid omavahel, et kes ikka millisele tegelasele eesti keeli häält teeb. Korraga ütles vanaema, natuke aega nende jutuajamist kuulates: “Aaa, neil on inimesed sees jah?”